Avaleht / Töötajale / Töökeskkond / Töökeskkonna korraldus / Isikukaitsevahendid

Kaitsekiiver

Viimati uuendatud: 01.08.2017


Kiivri kandmise kohustus

Kaitsekiivri kandmine on kohustuslik piirkondades, kus tööprotsessist tulenevalt on peavigastuse oht, näiteks töö kõrgel paiknevatel töötamiskohtadel, töö redelitel ja tellingutel (sh tellingute püstitamisel ja lahtivõtmisel), töö tõsteseadmetega (sh kraana tööpiirkonnas), aga ka kaevanduses, avakaeves (sh nii kaevud kui kraavid), laevaehituses, puude langetamisel, tapamajas, rasketööstuses.

Igasugune kiiver eespool loetletud tööde puhul ei sobi

Kiivrid ei ole mõeldud kellegi lõbustamiseks ega ahistamiseks. Newtoni gravitatsiooniseadus ning teised füüsikaseadused toimivad kõigi puhul ja on kiivri kandmise põhjuseks. Kiiver on kavandatud selle kandja pea kaitsmiseks.

Suure riskitasemega töödel kohustuslik kaitsekiiver peab vastama Euroopa Standardi EN 397 nõuetele, mis määratleb tööstusliku kaitsekiivri omadused. See on kavandatud kaitsma kiivri kandjat kukkuvate esemete põhjustatud ajukahjustuste ja/või koljuluumurru ja vajadusel ka elektrilöögi eest.

Löögikindel müts ehk kõvamüts või koorikmüts ega ka jalgrattakiiver ei asenda kaitsekiivrit. Kõvamütsi kavandamisel on mõeldud pea kaitsmisele väikeste muhkude ja/või marrastuste eest, mida võivad põhjustada liiga madalad laed või rippuvad esemed töökohal. Neid kasutatakse peamiselt tööstuses.Kiivri kaal jääb tavapärselt vahemikku 300–360 g (metsameestele mõeldud komplekt, kuhu kuuluvad kiiver, kõrvaklapid, võrkvisiir ja vihmakaitse, kaalub umbes 660 g).

Valima peaks sellise kiivri, mille suurust saab reguleerida rullpingutiga, sest see tagab kiire ja mugava kohandamise ka juhul, kui tuleb kasutada alusmütsi (näiteks kui kiivrit on vaja kanda talvisel ajal hoones sees või koos alusmütsiga õues). Pinguti aitab reguleerida kiivrit selliselt, et kiiver püsib peas ka puhkudel, mil tuleb kummarduda või pead kallutada ning ka puhkudel, mil kiivril pole rihmasid, mis lõua alt toetaks ja aitaks vältida kiivri peast kukkumist.

Eraldi tähelepanu väärivad kiivrid, mille kuklaosas on UV-indikaator (tuntud ka kui UV-kell), mille punane värv UV-kiirguses aegapikku tuhmub. Kuniks indikaator on veel märgatavalt punane ja kiiver viga ei ole saanud, võib kiivrit julgelt kasutada ning olla veendunud, et selle plast ei ole rabedaks muutunud ning riski realiseerumisel pead ikka kaitseb. Kuigi UV-indikaatoriga kiivri hind on kallim tavakiivri hinnast, võib põgusa arvutuse järel väita, et sellist tüüpi kiiver on nõuetekohaselt hoiustades legaalselt kasutatav umbes 3–4 korda kauem kui n-ö tavaline kiiver.

UV-indikaatoriga kiivrite tootjapoolne kasutusjuhend lubab kiivrit kasutada enamikul puhkudel orienteeruvalt 3 aastat alates kasutuselevõtust või kuni 5 aastat alates tootmiskuupäevast.

Kiivri värv ei oma Eestis olulist tähtsust. Kiivrit valides võiks mõelda eelkõige oludele ja kandja töökohustustele:

  • kas kiivri külge saab kinnitada kõrvaklapid, otsmikulambi, teistsuguse visiiri, kahe-, kolme- või neljapunkti lõuarihma vms;
  • kas kiivri kasutajal on vaja pigem sellist kiivrit, mille nokk on lühem, või mida saaks pähe panna ka nii, et nokk jääb kuklasse ega segaks näiteks geodeedi nivelliiri või teodoliidi kasutamist.

Kasutamine

  • töövälisel ajal väldi kiivri hoidmist päikese käes;
  • kiivri kandmisel veendu, et see oleks tihedalt ja kindlat peas;
  • kiivrile ei ole soovitatav kleepida ega joonistada, kuna kleebiste liim ja markerite tint võib sisaldada lahusteid, mis võivad mõjutada kiivri omadusi;
  • kiivri määrdumisel pese seda vee ja nõrga seebilahusega ning kuivata;
  • kiivri kõrgusest kukkumisel või muul moel vigastumisel tuleb see vahetada töökorras kiivri vastu.

Kui kiivri kasutuselevõtu kuupäev ei ole mingil põhjusel teada või ei ole võimalik kiivri nokalt tootmiskuupäeva välja lugeda, võib kaitsevahendi kontrolli teha nii, et suruda mõõduka jõuga kiivrit külgedelt kokku või painutada kiivri nokka. Kui katse käigus kostub naginat või kiivrile ilmuvad praod, on kaitsevahend oma aja äraelanud ning see tuleb kasutuselt kõrvaldada (st vahetada uue vastu). Sama kehtib ka puhul, kui kiiver on kõrgusest kukkunud või kui midagi on kandmise ajal pähe kukkunud või muul moel kiivrit kahjustanud.

Mis on mis?

Kiivri ja löögikindla mütsi vastupidavust kajastav tabel aitab mõista kahte eri tüüpi isikukaitsevahendi olulisi erinevusi.

Löögisummutus EN 397 - kiiver EN 812 - löögikindel müts
testis kasutatav kukkumiskõrgus 1 meeter 0,25 meetrit
maksimaalne lubatud löögijõu jääk 5 kilonjuutonit 15 kilonjuutonit
testimisel kasutatav jõud 49 džauli 12 džauli
katse käigus kasutatava löögiotsiku kuju ja kaal 50mm raadiusega, sfääriline, 5 kg

100mm läbimõõduga, lame,

5kg

Läbivuse takistus
testis kasutatav kukkumiskõrgus 1 meeter 0,5 meetrit
testimisel kasutatav jõud 29 džauli 2,5 džauli
testis löögiks kasutatava keha mass 3 kg 0,5 kg

 

Külastusi 1884, sellel kuul 1884

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks