Avaleht / Uudised

Tööinspektsiooni töötaja: Leonid Siniavski

06.06.2019


Kuidas nägi välja teie teekond Tööinspektsiooni?

Olen Tööinspektsioonis töötanud üle 17 aasta. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin pisut aega juriidilisel põllul, siis tegelesin veidi äriga. Käesoleva sajandi algul otsustasin juriidika peale tagasi tulla. 2001. aastal asusin Saaremaale tööinspektor-juristiks. 10 aastat tagasi algas spetsialiseerumine, hakkasin tegelema lähetatud töötajatega. Kui loodi nõustamistalitus, pakuti mulle nõustaja-juristi kohta, seda ametit olen pidanud juba ligi neli aastat. Vanus tuli ka peale, mul jooksevad juba kuuekümnendad aastad ning lähetatud töötajatega tegelemine oleks nõudnud rohkem energiat, ringisõitmist, kontrollitööd ja üht-teist veel. Õnneks saan kontrollitegevuses saadud teadmisi nõustamisjuristina kasutada.

Ütlesite, et tegutsesite juriidilisel põllul ja veidi äriga. Küsime uudishimulikult: mida see endast kujutas?

Pärast ülikooli suunati mind Saaremaale juristiks, teenindasin kohalike põllumajandusettevõtteid. Sealt tulid ka minu esimesed kohtus käimise kogemused. Järgmisena sain ühiskondlik-poliitilise kogemuse ehk mind värvati komsomolitööle. Olin ka veel Nõukogude armees ning pärast seda Saare KEKis, kus olin juhatuse esimehe abi, seal oli nii juriidilist kui ka organisatsioonilist tööd. Eesti Vabariigi ajal asutasin ühingu Siniveski, mis tegeles kosmeetikatoodetega. See oli naisega koos kapitalismi algusaegadel loodud perefirma. Suuremad brändid olid alles Eesti turule sisenemas ja oma kohta otsimas. Olin õigel ajal õiges kohas, tutvusin mitme kosmeetikafirma esindajatega. Ning kuna turg oli täiesti tühi – eriti Saaremaal – oli võimalus tuua Saaremaale igasuguseid brände. Samuti korraldasin Saaremaal kolm üleriigilist ilumessi, see oli täiesti teine maailm. Mingil hetkel hakkasid selles valdkonnas asjad korrastuma ja väiketegijatel ei olnud enam perspektiivi selle äriga tegeleda. Nii otsustasin erialatööle tagasi minna.

Olete pikka aega olnud seotud Saaremaaga. Mis selle koha eriliseks teeb?

Mina olen tegelikult mandril sündinud ja siia elama tulnud. (Mõtiskledes) See on selline meretagune asi, see eraldatus mandrist ja praamisõit vahepeal, kaugus teistest ja oma kogukonna tunne. Midagi seal on.

Miks te immigreerusite?

Olude sunnil, mind suunati siia 1976. aastal pärast ülikooli, päris tükk aega tagasi. Minu õde oli juba enne Saaremaale suunatud ning kui mind suunati, siis tuli ka ema järele ja nii koonduski kogu elu Saaremaale. Saatus või elu suunas, aga ma ei kahetse seda absoluutselt, et siia sattusin.

Kuidas Saaremaa töökeskkond on aastatega arenenud?

2001 hakkasime koos inspektor Rein Nelisega süstemaatiliselt Saaremaa ettevõtteid läbi käima. Vahepeal ikka väga tublisti, ligi 150 ettevõtet aastas, nii saime ettevõtetest väga hea pildi ette. Võrreldes 2001. aastaga on asjad kõvasti paremuse poole läinud, eriti tänu Rein Nelisele, kes tegeleb peaasjalikult tööohutusega. Mina kontrollisin töösuhteid, vaatasime enamiku firmasid üle ning saime ka nende töösuhted järje peale. Mina eristasin firmasid enda peas selle järgi, et kuhu lubaksin oma lapse tööle ja kuhu mitte mingil juhul ei lubaks. Tol ajal oli väga erinevaid ettevõtteid. Näiteks uutes elektroonikaettevõtetes oli juba tuba valge ja soe, inimestele toodi kohapeale toitu ja tööohutus oli paigas. Mõned ettevõtted, mille nimesid ma ei maini, olid jäänud aga 1960.–1970. aastate tasemele – poolpimedas ruumis kusagil pingi taga tegi ilma isikukaitsevahendita inimene mingit toimingut. Sellest jäi keskaegne mulje. Aga needki ettevõtted on nüüd arenenud. Elektroonikatööstus on Saaremaal alati eeskujulik olnud ning viimasel ajal on meil võimsalt läinud laevaehitus. Need on meie majanduse vedurid, elujõulised tööstusharud, kus asjad on korras. Mul oli näiteks üks juhus, kus üks karjatalitaja oli tööl kuu aega järjest, 31 päeva. Tegin ettekirjutuse, et kuulge, selline asi tuleb ikka seadustega kooskõlla viia, nii palju ei tohi tööd teha. Tööandja väitis, et töötaja ise tahtis nii. Tuli välja, et inimene oligi selline, kes lihtsalt armastas loomi ning elaski sisuliselt laudas.

„Aus Saare mees“ on selline tore arhetüüpne tegelane, eestlasele ikka meeldib end ribadeks töötada. Kui palju te enda töös vastumeelsust olete kohanud?

Tihtilugu ongi tööandjate vastulause ületundidele või nädalasele puhkeajale, et töötaja ise ju tahtis. Leppisime kokku ja nii tegimegi, mis te segate. Sellist suhtumist olen kohanud küll ja veel. Aga inimesed ei arvesta, et nad võivad läbi põleda, üle töötada või mingi kutsehaiguse saada. Seadused on inimese enda kaitseks. Seda alati ei mõisteta.

Kas neis asjus on ka teadlikkus paranenud?

Ikka on jah, tänu kommunikatsioonile ja meie tegevusele, minu arvates. Ükskord annab kõik see info välja paiskamine tunda. Eesti töötajad on nüüd käinud ka Soomes ehitamas ja näinud, et seal on nõuded kõrgemad või sama kõrged ning neid seal respekteeritakse. Ka tööandjatel on igasuguste konkursside ja hangete jne tõttu olukord paremaks läinud. Eks elu nõuab.

Millega oma vaba aega sisustate?

Suvel on rohkem aktiivsemat tegevust. Spordimees ma ei ole, aga jalgrattasõit ja jalutamine meeldivad, suusatada ka. Meeldib reisida ning ka Saaremaal ringi käia, olen atesteeritud giid. See on üks minu hobidest.

Lugemine ei ole isegi enam hobi, vaid harjumus. Naudin väga ajaloolist romaani, näiteks Umberto Ecot. Üks hea leid on meie oma kohalik kirjanik Mehis Tulk, Saaremaa tõusev täht. Tema on kirjutanud Saaremaa-ainelise teose „Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat“, mille järg „Kuningas. Maa ja taeva mõrsja. Teine raamat“ on mul praegu käsil. Romaanidega paralleelselt loen teabekirjandust, viimati Maarika Mägi kirjutist Saaremaalt leitud oluliste arheoloogiliste leidude kohta ja Karl Kellot, kes fantaseerib Saaremaa ajaloo pinnalt väga julgelt.

Aga aastas korra meeldib käia ka veidi kaugemal.

Mis on viimane eredam reisielamus?

Dubai – idamaa ja islamimaa, kus asjad olid väliselt väga korras. Kuritegevust ma ei märganud, kõik oli puhas jne. Mulle avaldas muljet just see linn keset kõrbe, arhitektuuri võimalusi oli hästi kasutatud ja naftamiljonid olid tööle pandud. Käisin ka kunstlikus linnaosas, mis on merre ehitatud, see jättis samuti väga hea mulje. Dubais on palju huvitavat ja nüüdisaegset ning samas ka paar sajandit vana arhitektuuri kõrvuti. Kontrastid, mis avaldavad muljet.

Dubaisse ehitatakse väga palju ning seal on ka palju välistööjõudu. Kas käisite tööinspektori pilguga ka ringi?

Seda oli tõesti näha. Elasime hotellis, mis oli töötajate ühiselamu lähedal. Kindlatel kellaaegadel läks sinna ühiselamusse, mis välimuselt meenutas veidi Tartu vanglat, ühtlane kett inimesi. Töökeskkonda sain jälgida hotelli katusebasseinist, sest lähedal oli just üks ehitusobjekt. Ei ütleks, et ta meie ehitustest väga oluliselt erines, eks ikka oli näha sellist organiseerimata segadust. Tundus, et asjad ei ole nii kella järgi, samas kõik toimis ja majad kerkisid. Mulje oli umbes sama, mis meil. Aga ega ma väga teraselt ei vaadanud, puhkusel oled ikka teisel lainel.

Rääkige Saaremaa kohta mõni huvitav lugu, mida giidina kindlasti teate.

Saaremaa kohta on legende palju, Suure Töllu omad on korralikud muinasjutud. Palju muhedaid lugusid ja anekdoote on Saaremaa-Hiiumaa vastasseisu kohta – kas või viimane köievedu, kus asi jäi viiki, sest köis läks katki.

Rääkige oma perekonnast!

Abikaasa Karin, kellega koos kosmeetikarindel tegutsesime ja kauplust pidasime, oli hiljem ühe vabariikliku kosmeetikakaupluse juhataja. Kui see kauplus suleti, läks ta Tartu erakosmeetikakooli end täiendama ja töötab nüüd kosmeetikuna. Elame koos Kuressaares, lapsed on läinud mandrile.

Tütar läks Tartusse, õppis ülikoolis, tegutses turismivaldkonnas ning jäi lapsepuhkusele, sealt ka meie esimene tütretütar Merimell, kellel on varsti sünnipäev. Tütar ootab meile juba ka järgmist lapselast.

Poeg läks Tallinna õppima, töötab IT alal, momendil elab koos elukaaslasega Inglismaal ja teeb kaugtööd.

Noortel on ikkagi elus suuremad võimalused. Nii noorelt on poeg juba töö kõrvalt pool maailma läbi reisinud ning Peruus ja Brasiilias puhanud.

Kuidas laste ja lastelaste kasvatamise kogemus erineb?

Meie saime lapsed suhteliselt noorelt, pühendusime nende kasvatamisele nii, kuidas oskasime, ning andsime endast parima, võib-olla abikaasa rohkem ja mina vähem. Lapselapse kasvatamist me jälgime kõrvalt ja püüame noori mitte segada. Vanavanema eelis on ka see, et ei tüdine kunagi lapsest ära, sest saad vahepeal puhata. Vanem on lapsega iga päev koos ning kõik ei ole alati rõõmus ja roosa, vaid on ka kasvatuslikke elemente. Vanavanematel on rohkem kohtumisrõõmu ja rõõm lapselapsest.

Tagasi
Tööinspektsiooni töötaja: Leonid Siniavski
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks