Avaleht / Uudised

Priit Pärkna – superametnik

05.01.2018


Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori asetäitja Priit Pärkna võtab mind vastu naerusui ja tugeva käepigistusega. Intervjuu jooksul nõuab ta mitu korda, et teda ei teietataks, samas justkui iseenesest see siiski juhtub. Ta on üks tippametnikest, kelle töö hulk on seoses Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisega mitmekordistunud. Vestleme temaga sellest, kuidas sellise suure hulga uute tööülesannetega toime tulla, nii isiklikult kui ka organisatsioonina.

Lõpetasid keskkooli 1994 ja riigikaitse akadeemiasse astusid paar aastat hiljem. Kas see on märk, et sul ei olnud kogu aeg soovi saada politseinikuks?

Ei, vastupidi. Selle, et tahan minna riigikaitse akadeemiasse uurimist õppima, sain enda jaoks sada protsenti kindlaks umbes 1994. aprillikuus ehk kaks kuud enne keskkooli lõpetamist. See oli mu otsus, millest kujunes kinnisidee, ma isegi ei vaadanud muid erialasid ega alternatiive. Nooruse uljuses arvasin, et kõik tuleb lihtsalt ning esimene kord ma ei saanud akadeemiasse sisse. Siis läksin tööle, teenisin raha ja elasin n-ö nooreelu.

Kui inimestel kristalliseerub mõte elus kellekski saada, siis on see tihtilugu seotud sündmuse või eeskujuga, kas sul oli midagi sarnast?

Mul oli mõnes mõttes eeskuju. Hannes Liivak, kes on praegu Tallinna vangla juht. Ta oli minu sugulase klassivend, kes läks akadeemiasse õppima korrektsiooni ja kuna olime samas seltskonnas ja käisime läbi, siis sealt tuli riigikaitse akadeemia mõte.

Ma ei ole kunagi oma otsust kahetsenud ja olen iga hetke nautinud. Loomulikult on olnud keerulised ja rasked ajad, aga see käib asja juurde.

Mida sinu 21aastane kogemus politseinikuna ütleb, kas inimesed on loomult head või halvad?

(Mõtleb veidi kauem) Ma ei tahaks öelda, et inimesed on pahad. Loomulikult on ühiskonnas kurje inimesi. Ma ei oska öelda, kas see on nende loomus või on see mingisugune haigus – mõni ei oskagi muud moodi siin elus hakkama saada. Mõne elu ongi selline, et paneb kuriteo toime, läheb vangi, vangla muutub ta eluks ning ta ei oska enam ühiskonnas hakkama saada.

Mul on hästi meeles üks tapja, kes käis minu käe alt kaks korda läbi. Uurisin esimest kuritegu, tapmist, ja see inimene mõisteti süüdi. Kui ta vanglast välja tuli, siis pani toime uue tapmise. Kui temaga rääkida, siis ta tundus olevat normaalne inimene, aga kui mängu tuli alkohol, siis kogu maailm muutus tema jaoks. Kas ta on kuri inimene või halb inimene … See, mida ta tegi, on äärmiselt taunitav. Samas olid tal oma mured, keerulised suhted vanematega. Läbi aegade on kuriteod maailmas olnud, ma ei tea, kas neid on maailmast võimalik välja juurida.

Kas neid inimesi on võimalik ravida, aidata?

Mitte keegi teine sind muuta ei saa, inimene peab ise seda tahtma. Riigi ülesanne peaks olema luua selleks võimalusi, et inimene saaks ennast muuta. Vangla ei ole alati see koht, kus inimene ennast muudab. Tänapäeva kamber-tüüpi vanglad on õnneks rohkemate võimalustega kui vanad laager-tüüpi vanglad, mis reaalselt kasvatasidki uusi kurjategijaid. Ma detailidesse ei lasku, aga mulle meenub mitu juhust, kus kuriteo toime pannud grupp on saanud alguse vanglas – nad on seal tuttavaks saanud, tegu planeerinud ja hiljem toime pannud. Kamber-tüüpi vanglad ei võimalda seda nii palju.

Teame jutte Norra viietärnivanglatest, kus elamistingimused on paremad kui keskmises Eesti kodus. Kas see on adekvaatne lähenemine?

Olen nõus hüpoteesiga, et vangla ei paranda inimest. Vangla annab võimaluse kurjategija ühiskonnast isoleerida. Ma ei usu Norra mudelisse, aga ma usun, et toimida võiks see, kui riik võimaldab teenuseid, mis aitavad inimestel õige tee leida ja ühiskonnas normaalset elu elada. Kui töötasin Põhja prefektuuris kriminaalbüroo juhina, siis narkoüksuses kutsusime ellu projekti „Puhas tulevik“, mille eesmärk oli anda esmatarvitajatele võimalus tulla süsteemist puhtalt välja. Meie eesmärk ei tohi olla karistamine, vaid see, et inimene tuleks kriminaalsest süsteemist välja.

Hästi kiire varajane sekkumine on see, mis toimib. Kui sa oled juba paadunud kurjategija, siis minu praktika näitab, et mingi sotsiaalne programm ei mõju.

Mis etapid oled oma 21aastase tööelu jooksul politseis läbinud?

Kõik etapid. Alustasin noorinspektorist, kõige madalamast astmest, ja ühtegi astet ei ole vahele jäänud. Olen olnud tavaline töömesilane, grupijuht, talituse juht, büroojuht ja nüüd osakonnajuht, peadirektori asetäitja.

Milline osa on kõige põnevam olnud?

Igas etapis oli oma võlu ja midagi erilist. Tagantjärele mõeldes ei ole vahet, kas lahendad ühte väikest kuritegu või juhid suurt üksust. Politsei eesmärk on tekitada inimestes turvatunnet ja seda saab teha igal ametikohal.

Action-filmidest teame, et politseinikule meeldib olla põllul ja lahendada juhtumeid ning kontoritöö on talle pigem karistus selle eest, et ta mingist piirist üle astus. Kas vahepeal on tunne, et tahaks tagasi põllule?

Suurem muudatus mu töös toimus siis, kui ma sain talituse juhist büroojuhiks. Kuni sinnamaani oli mul konkreetne valdkond – tapmised Harjumaal. Siis käisin enamiku sündmuskohti ise läbi. Büroojuhina enam ei käinud. Ma ei ole tundnud, et kontoritöö oleks karistus. Olen alati operatiivtegevusega seotud olnud ja ka praegu on minu vastutusalas operatiivne tegevus - minu vastutusalasse kuulub Keskkriminaalpolitsei juhtimine. Kuigi ma ei ole ise tänaval, olen sellega tugevalt seotud. Olen õnnelik, et saan põllu pealt saadud teadmisi siin tippjuhtkonnas rakendada.

Tapmised Harjumaal kõlab karmilt. Mis on selline asi, mis ei lähe kunagi meelest?

On olnud nii positiivseid kui ka negatiivseid asju. Positiivset on õnneks palju ning sellele peabki keskenduma.

Kindlasti ei unune suuremat kõlapinda saanud sündmused: Veronika Dari juhtum, koolitüdruk kesklinnas, kurikuulus kurikamees. Kõige raskem oli üks juhtum mehega, kes tappis oma perekonna ja seejärel iseenda. Vaatepilt sündmuskohal oli selline, mis ei kao. See jääb elu lõpuni – see ei kummita ega paina, aga see lihtsalt jääb.

Huvitavaid lugusid on küll ja küll. Keilas oli tapmine, üks vanem naisterahvas pussitati surnuks. Kui saime selle inimese aastaid hiljem kätte, siis pidime leidma mõrvarelva. Tapja ütles, et ta viskas selle võssa. See tähendab, et suure tõenäosusega on relv seal veel alles. Kui me sündmuskohale jõudsime, näitas ta käega võsa poole ja siis oli seal juba uuselamurajoon (naerab).

Kuidas kõikide nende keeruliste emotsioonidega toime tulla?

Fakt on see, et seda tööd ei saa teha, kui sa ei suuda oma emotsioonidega toime tulla. See on karm, aga asju ei tohi hinge võtta, neid peab oskama enda sees blokeerida. See on sinu töö ja sa teed tööd. Mõnikord see muidugi ei õnnestu. Suudan siiani selle pere mõrvanud mehe juhtumi sündmuskohta detailselt kirjelda, tean täpselt, kus miski asetses. See ei paina mind igapäevaselt, aga see jääb.

Pead asjadele vaatama läbi musta huumori prisma. Karm on seda öelda, eriti nende inimeste suhtes, kes on lähedase kaotanud, aga seda suhtumist ei saagi sõnadega kirjeldada.

Kas selliste intensiivsete kogemuste kõrval on tänapäeva väljakutsed ka kuidagi kergemad? Tapmiste kõrval tundub mõne suure koosoleku diplomaatiline juhtimine käkitegu. Kas mingeid pingeid üldse tekib enam?

Muidugi, need on hoopis erinevad asjad, mida ei anna võrrelda. Üks on fakt, millega tegeled, ja situatsioon, millega pead ise toime tulema. Koosoleku juhtimine on hoopis teine asi, siis ootad inimestelt seisukohti ja arvamusi ning loodad leida probleemile lahenduse, mis oleks kõigile vastuvõetav. Pead toime tulema kõikide inimeste emotsioonide ja tunnetega, juhtumite lahendamisel pead rohkem iseendaga tegelema.

Vastutad muuhulgas Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise turvalisuse eest. Kuidas see läinud on?

Möödunud aasta jaanuaris pani minister eesistumise turvalisuse ette valmistamise minu õlgadele. See oli väga hea väljakutse ja suur au.

Julgen arvata, et oleme täitnud oma ülesanded hästi ja väga väikeste ressurssidega. Olen rääkinud partneritega teistest riikidest ja kuulnud, kui palju teised kuhugi ressursse panevad. Ma ei taha öelda, et meie oleme targalt teinud ja teised ei ole, aga oleme riskiprofiilide ja -hinnangute abil jõuliselt plaaninud, kuhu ressurssi panna, ja leidnud mõistliku kesktee.

Kuskohast siis kokku on tõmmatud?

See ei tähenda, et me oleks kusagil turvalisuse osas järeleandmisi teinud. Teadsime, et kui tippkohtumine välja jätta, on Eestis umbes kakssada eesistumise üritust. Meil õnnestus jõuda kokkuleppeni, kus prioritiseerisime need kohtumised ohuhinnangute põhjal, selle tulemusena kujunes umbes 20 kohtumist, kuhu panime tõsiselt ressurssi. Mõni kohtumine, kuhu meie ei pane absoluutselt ressurssi, saab teises riigis tohutult tähelepanu. Kui küsida, miks, siis tunnistan ausalt, ma ei saa aru.

See on selline külm kalkulatsioon.

Ma ei ütleks, et külm. See ongi minu haldusala üks roll hinnata oma valdkonna spetsialistidega, mis on mingi konkreetse kohtumise ohutase. Jõudsime lõpuks väga hästi läbimõeldud lahendusteni.

See on tohutult pingeline aeg olnud. Kuidas kõik töötajad on hakkama saanud?

See on olnud kõigile katsumus. Kuna Brexiti tõttu eesistumise ajakava muutus, siis oli juulikuus palju kohtumisi, mis eeldasid väga palju ressurssi. Seetõttu tegime asutuse sees otsuse, et me ei lase inimesi sel ajal puhkusele. Eks nurinat oli, aga see on loomulik. Meil on PPA-s 5000 töötajat ja me ei saa eeldada, et kõik on rahul.

Koos Põhja prefekti Kristian Jaaniga oleme pidevalt rääkinud ühte – me peame seda võtma kui võimalust osaleda milleski, milles enamik meist ei pruugi enam kunagi osaleda. Loogiliselt võttes on järgmine Eesti eesistumine 14-15 aasta pärast. Mina ei tea, mida ma 15 aasta pärast teen ja kus ma täpselt olen. See on võimalus teha midagi erilist ja seda oleme ka inimestele öelnud. Iga inimene osaleb milleski väga suures. Õnneks on tagasiside olnud positiivne.

Maru vahva oli tippkohtumine, kus kokku tulid Euroopa riigijuhid. Kommunikeerisime inimestele, et tuleb väga palju kolonne ja liiklusseisakuid ning liigelda on väga keeruline. Me ei keelanud kellelgi autoga sõita ja me ei pannud ühtegi teed lõpuni kinni. Mõned riigid panevad lausa koole ja kaubanduskeskuseid kinni, et inimesi eemal hoida. Meie hoidsime inimesi lihtsalt kursis. Selle lõpptulemus oli see, et meil oli sisuliselt teine autovaba päev.

See näitab, et meie ühiskond on kõike valmis vastu võtma, aga meile ei meeldi, kui asjad kukuvad puuga pähe. Tähtis on hoida inimesi kursis ja anda neile võimalus ette valmistada. Mulle siiralt meeldis see koostöö kogukonnaga turvalisuse tagamisel. Kõik sai tehtud, loomulikult oli inimestel probleeme, aga nad said nädala või paar ette mõelda ja asju teistmoodi teha, selle asemel et viis tundi hommikul ummikus istuda.

Kas nüüd võetakse Politsei- ja Piirivalveametis vabamalt?

Järgmise aasta aprillis on üks kõrgetasemeline kohtumine veel, aga nüüd (intervjuu toimus 30. oktoobril – toim) võime rahulikumalt hingata. Joont ei taha ma veel alla tõmmata, eesistumine lõppeb siiski 31. detsembril ja ma ei taha välistada seda, et kusagil Euroopas tekib mõni kriis, mis päädib sellega, et Eestil on selleks vaja korraldada mõned kiire kokkusaamised. Peame selleks alati valmis olema.

Kas politseinik saab üldse aega maha võtta? Öeldakse, et politseinik on kogu aeg tööl.

Politseinik peab aja maha võtma, vastasel juhul ei ole võimalik ellu jääda. Politseinik on eelkõige inimene ja ka temal peab olema see hetk, kus ta saab vabalt võtta. Siinkohal on oluline kodu ja pere toetus. Saan aru su küsimusest ja ühiskonna ootustest, aga selleks on süsteemid olemas – politsei on kogu aeg kättesaadav, aga süsteemi taga olev inimene ei pea olema ööpäev läbi kättesaadav. Me ei tohi inimesi tööga tappa.

Mis on sinu tööelus kõige pingelisem aeg olnud?

(Mõtleb kaua) Ma tunnistan ausalt, ma ei salvesta endale neid asju. Paratamatult meenuvad viimase aja asjad. Praegu on minu kanda Europoli haldusnõukogu juhtimine. Esimene istung, mida pidin juhatama, oli selle aasta üks keerulisemaid ja pingelisemaid aegu. Meie ülesanne oli kokku leppida Europoli uue direktori võimalikud kandidaadid, seal on väga selged protseduurireeglid ning samas on igal liikmesriigil oma huvi.

Pean ka Euroopa Parlamendi ees aru andma, mis oli samuti uus proovikivi. See ei olnud küll täiskogu, aga parlamendi tippliikmed olid kohal. Seal ei küsi enam keegi küsimusi Eesti kohta, vaid Europoli kohta.

Kuulan sind ja hakkan isegi kergelt muretsema kogu selle töömahu pärast. Kuidas sa lõõgastud?

Minu jaoks on läbi elu olnud sport see, mis annab mulle hingerahu. Enamiku oma elust olen tegelenud Eesti tipptasemel suusatamisega ja pisik õues trenni teha on jätkuvalt sees. Samuti on loomulikult pere ja kodu need, mis annavad positiivset energiat.

Kuidas juhina hoolitsed selle eest, et töötajad, kes koos sinuga teevad 12tunniseid tööpäevi, lõõgastuda jõuaksid?

Pinge maandamine on iga inimese individuaalne küsimus. Kõigil ei ole peret ning kõigile ei meeldi sporti teha, kuid äkki rahustab teda male mängimine. Inimene peab leidma endale väljundi. Juhina annan inimestele hoolimata pingelisest perioodist võimaluse võtta aeg maha. Ma ei ütle ette, et mine tee sporti – ma annan talle lihtsalt võimaluse aeg maha võtta.

Pingetega tegelikult ei tule keegi toime, kui ei ole head meeskonda. Kui meeskonnas on inimene, kes teab ja tunneb sind ning oskab õigel ajal suunata puhkama, siis see on tohutu väärtus. PPAs tunned on tiimiga peretunnet, õlg õla vastas tunnetus on meil väga oluline ja see aitab toime tulla.

Me ei saa muidugi unustada, et on inimesi, kes ei tulegi pingetega toime. Juhtidena peame need inimesed ära tundma, neid märkama ja neile abi pakkuma, näiteks psühholoogi näol.

On sul mõni näide, kuidas märkasid mõnda sellist inimest ja mida siis tegid?

Tähele panemine ei tähenda seda, et märkad kedagi koridoris. Selleks peab ikkagi inimestega pidevalt suhtlema ja märkama seda tema olekust. Olen vestluse käigus aru saanud, et kellelgi on mure, siis tuleb vestlus arendada selleni, et proovida aimata tema mure olemust. Lahenduse leidmine on inimese enda eesmärk, juht ei saa lahendust välja pakkuda, vaid märgata ja toetada.

PPA palgad ei ole suurepärased ja tööpäevad on pikad. Samas jõuavad töötajad teha tohutult tööd ning tulevad mõnikord oma vabast ajast kolleegidele rõõmuga appi. Mida te siin majas kohvi sisse panete?

Politsei- ja Piirivalveametis paratamatult on nii, et meie töö olemuses on inimeste aitamine ja see on see, mis hoiab inimesi käimas. Oleme ammu seljatanud juhtimispõhimõtte, et politsei karistab inimesi. Vastupidi, me aitame neid. See ongi see, mis toob inimese puhkusel ja nädalavahetusel välja. Kuldreegel on, et alati, kui midagi juhtub, on see reede õhtul kell viis.

Tark juht peab aru saama, kust jookseb piir. Esimesel kümnel aastal oli minu elu politseitöö. Ma ei arva, et ma midagi valesti tegin, aga juhina ma ei tohiks seda enam soosida. Ametnik ei tohi tunda, et töö on tema elu, sest elus on palju suuremaid väärtusi. Loomulikult on olemas kriisid ja kriitilised hetked, kus lihtsalt tuleb tulla tööle. Kas sellepärast, et riik on ohus või meil on ühine probleem, mida peame koos lahendama.

Tegelikult on vägev! Põnev on tööd teha, tuled tööle ja jõud on sees. Mulle nii väga meeldib see asutus.

Kas raugemise märke ka on? Võrreldes 20 aasta taguse ajaga, kas jõuad sama palju teha tööd või hakkab ajahammas peale?

Ei hakka, seda ma küll ei tunne. Aeg on õpetanud ja oskus iseennast juhtida tähendab, et tootlikkus on isegi suurem.


Aivar Alavere, Keskkriminaalpolitsei juht

Kohtusin Priiduga esmakordselt 1997. aasta paiku Harju prefektuuri kriminaalpolitseis, kuhu Priit oli suunatud praktikale. Selle ajastu kuritegevus, eelkõige isikuvastased kuriteod, pakkus krimkameestele kuhjaga huvitavat tööd. Mitte et täna tööd vähem oleks, aga sel ajal oli actionit rohkem, mis noorele hakkajale kriminaalpolitseinikule ju sobib. Kindlasti sai Priit sellest perioodist innustust ja kogemusi.

Vahepealsete aastate jooksul, kui Priit töötas Põhja prefektuuri kriminaalpolitseis erinevatel ametikohtadel ja mina keskkriminaalpolitsei operatiivbüroo juhina, sai korduvalt puid-maid jagatud nii konkreetsete kriminaalmenetluste tegevuste osas kui ka koosolekulauas kõikvõimalike juhtimisotsuste tegemisel. Nii mõrvade uurimisgrupi juhina kui ka Põhja politseiprefektuuri kriminaalpolitsei juhina oli Priit olulisemate kriminaalasjadega väga hästi kursis ja tihtipeale ka ise nende lahendamisel vahetult osalemas.

Tänaseks on töö viinud meid sinnamaale, et mina olen Keskkriminaalpolitsei juht ja Priidust on peadirektori asetäitjana saanud minu vahetu juht. Vaatamata sellele, et rollid on mõlema jaoks üsna värsked, ei ole meie suhtlustasand minu arust oluliselt muutunud. Ega ametikoht inimese isiksust muuda. Kui meil on mingites küsimustes eriarvamusi, julgeme need välja öelda ja püüame kokkuleppele jõuda.

Viimase aasta jooksul on Priidul olnud väga palju kohustusi ja vastutusrikas roll seoses Euroopa Liidu nõukogu eesistumise ja Europoli haldusnõukogu juhtimisega. Minu ja kolleegide arvates on ta sellega väga hästi hakkama saanud.


Intervjueerinud ja toimetanud Hannus Luure

Foto: Reelika Riimand

Artikkel ilmus ajakirja Tööelu 2017. aasta neljandas numbris.

Tagasi
Võta ühendust

Teksti suurus

Reavahe suurus

Kontrastsus

Ligipääsetavusest

Tooelu.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.

Loe lisaks