Liigu edasi põhisisu juurde

Eestisisene töölähetus

Viimati uuendatud: 08.04.2022
  • Tööandjal on ühepoolne õigus saata töötaja töölähetusse.
  • Ühepoolselt ei saa lähetatusse saata alaealist, rasedat ja töötajat, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last.
  • Töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist.

Töölähetus

Tööandjal on ühepoolne õigus saata töötaja töölähetusse.

Töötaja peab tööülesandeid täitma tööandja tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud (ettevõtte juhtorgani asukoht), kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Tavapäraselt lepitakse töö tegemise koht kokku.

Töölepingu seaduse järgi viibib töötaja töölähetuses juhul, kui tööandja saadab ta tööülesandeid täitma tema tavapärasest ehk kokkulepitud töötamise kohast erinevasse kohta, sealhulgas nii Eesti-siseselt, so siseriiklikult kui ka välislähetusse.

Näiteks kui töölepingus on töötamise kohana märgitud, st kokku lepitud välisriik (nt Soome, Norra), kus kogu aeg töötamine toimubki, siis seal viibimise aeg ei ole vaadeldav lähetusena.

Kui töökoht eeldab lähetustes käimist, tuleks tööle võtmisel töötajale seda selgitama. Samuti on juba siis mõistlik poolte vahel kokku leppida, kas ja kuidas toimub lähetusse sõitmise ja lähetusest tuleku aja tasustamine, sest töölepingu seadus ei sätesta, et see aeg oleks tööaeg ja seega tasustatav. Kui sellisel eesmärgil sõitmine ent toimub kokkulepitud tööajal, siis võib eeldada, et tegemist on tööandja korralduse täitmisega ja kokkulepitud töötasu tuleb maksta.

 

Töölähetusse saatmiseks on vaja eelnevat nõusolekut, kui:

  1. töölähetusse saadetake rase ja töötaja, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last;
  2. töölähetusse saadetakse alaealine töötaja (vajalik on alaealise ja tema seadusliku esindaja nõusolek);
  3. töölähetus kestab kauem kui 30 järjestikust kalendripäeva.

Töölähetuse kulude hüvitamine

Töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate võimalike tekkivate kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust. Töötajal on õigus keelduda lähetusest, kui tööandja ei ole mõistliku aja jooksul ettemaksu teinud.

 

Päevaraha maksmine

Töölepingu seadus ei sätesta päevaraha maksmise kohustust riigisisese töölähetuse korral. Vabariigi Valitsuse määrus nr 110, 25.06.2009.a., „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ sätestab tööülesande täitmiseks tehtud kulude hüvitamise korra ning välisriiki toimunud lähetuse päevaraha alammäära, maksmise tingimused ja korra.

Järelikult Eesti-sisese töölähetuse korral ei ole võimalik töötajale maksta maksuvaba töölähetuse päevaraha. Kui tööandja ikkagi otsustab riigisisesel töölähetusel ikkagi päevaraha maksta, on nimetatud väljamakse puhul tegemist töötasu osaga ja see tuleb maksustada ning deklareerida nagu töötasu.

 

Kulude hüvitamine

Töölepingu seaduse (TLS) § 40 reguleerib töötajale tööülesannete täitmisel, sealhulgas töölähetusel, tehtud kulude ja kahju hüvitamist. Töölepingu seadus ei nimeta kulu liike, mis hüvitamisele kuuluvad, kuna ammendavat loetelu ei ole võimalik koostada. Selle asemel tuleb leida hüvitamist vajavate kulude ühine iseloom ning otsustada nende hüvitamise vajalikkus. Töötajale tuleb hüvitada kõik mõistlikud kulud, mida töötaja on teinud tööülesande täitmisel ning mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada (võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lõige 2). Mõistlikuks saab lugeda selliseid kulusid, mis on tööülesande täitmiseks vajalikud ehk ilma milleta tööülesannet täita ei saaks või kannataks oluliselt selle kvaliteet.

Töölähetuse näitel oleksid sellisteks kuludeks:

  • sõidukulud lähetuskohta;
  • majutuskulud;
  • muud lähetusülesandega seotud kulud, mida on ülesande täitmiseks vaja, näiteks kulud sidepidamisele tööandjaga või lepingupartneriga läbirääkimiste korraldamisega seotud kulud.

Hilisemate vaidluste vältimiseks on soovitatav leppida kokku, millised kulutused hüvitatakse.

Riigikohus on otsuses nr  3-2-1-175-11 selgitanud, et TLS-i § 40 lõikest 1 ja VÕS-i § 628 lõikest 2 saab järeldada, et tööandjal on kohustus hüvitada kõik mõistlikud kulud, mida töötaja teeb tööülesande täitmisel ning mida ta vastavalt asjaoludele võib vajalikuks pidada. Mõistlikuks saab pidada selliseid kulusid, mis on tööülesande täitmiseks vajalikud ehk ilma milleta tööülesannet täita ei saa või kannatab töö kvaliteet. Kulude mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb eelkõige selgitada, millised on tavalised vajalikud asjakohased kulutused.