Liigu edasi põhisisu juurde

Ukrainlanna Eestis

Viimati uuendatud: 18.01.2023
  • Sõjatuulega Eestisse kantud
  • Tööst – huumoriga
  • Peaaegu prosaist, kirjutan endast ja elust

Tere kõigile! Minu nimi on Myroslava, olen Ukrainast ja elan Eestis alates 18. märtsist. Olen elukutselt ajakirjanik ja töötan Tööinspektsioonis kommunikatsioonispetsialistina. Ja selles päevikus kirjutan, kuidas läheb minu kohanemine ja pesapunumine võõral maal. 

Vali – kas maniküür või töö!

18.01.2023

Siin on veel üks juhtum minu praktikast. 

Tööinspektsiooni infotelefonile helistas naine, kes rääkis kurva loo. Ta võeti snäkibaari tööle koristajana ja ta täitis oma tööülesandeid laitmatult. Kuni ühel päeval märkas tema ülemus, et tal on... maniküüritud käed. Töötaja kutsuti kohe juhataja kabinetti ja tal paluti viivitamatult eemaldada kõik need kunstküüned, geellakid või mis iganes daamid ilusalongides oma käekestele lasevad teha. Sõna „kohe“ öeldi silphaaval ja käskivas kõneviisis, mis teatavasti edasisele arutamisele ei kuulu. 

Selle peale läks naisel silme ees mustaks: „Tohoo tonti! Kuidas sa julged mulle öelda, kas ma tohin maniküüri teha?“ Ta kaasas ka kõiki teisi sellesse keskustellu. Maniküür polnud talle oluline mitte ainult selle pärast, et see oli väga kallis – palju olulisem oli, et see oli talle meditsiinilistel kaalutlustel väga vajalik. Ja seda ta ka kohe ütles. Kuna tal oma küüneplaat praktiliselt puudub, siis ei saa ta ilma kunstküünteta töötada. 

Aga ülemusi töötaja küüneplaadid ei huvitanud, selle asemel kordasid nad järjepanu, et firma sisekorraeeskirjas on mustvalgelt kirjas – ei mingit maniküüri, pediküüri ega muud, mis on jumestatud, liimitud või pikendatud. Ainult see, mis on looduse poolt antud. Sest kõik kunstlik võib ootamatult maha pudeneda ja sattuda salatisse, pirukasse või supi sisse. Ja see on muidugi õudus!

„Jah, ma saan aru, aga ma ei ole kokk, vaid koristaja, ja mul pole toidutegemisega mingit pistmist!“ esitas naine oma argumendi. 

Aga talle öeldi, et firma reeglid kehtivad kõikidele töötajatele olenemata tegevusalast ja ametist. Seetõttu peab ta kas neid reegleid järgima või, kui maniküür on tema jaoks olulisem ja vajalikum, töölt lahkuma. 

Kuid naisel oli veel üks trump:

„Miks siis mulle sellest reeglist varem, enne töösuhte algust ei räägitud? Mul oli juba siis selline maniküür.“ Märgates ülemustes teatud segadust, kes hakkasid palavikuliselt mõtlema, kes ta küll tööle võttis, kellele nüüd peapesu teha, keeldus ta omal soovil töölt lahkumast ja nõudis hoopis töölt koondamist. Nii oleks tal võimalus töötukassas registreeruda ja töötutoetust saada... 

Kuid sellest võimalusest ülemused keeldusid ja naisele näidati firma sisekorraeeskirja, millele ta tööle kandideerides isiklikult alla kirjutas. Seal oli töötaja kohustuste loetelus kirjas – maniküüri ei tohi olla. Nii et paraku ei saa Tööinspektsioon selles olukorras kuidagi aidata. Siinkohal nõuanne: loe oma tööleping ja kõik muud dokumendid, mille tööandja sulle tutvumiseks ja allkirjastamiseks annab, hoolikalt läbi. Ja kui näed mõnda sinule arusaamatut punkti, täpsusta ja küsi. Sest nagu selgus, pööras meie kangelanna sellele küll tähelepanu, kuid arvas, et see reegel kehtib ainult kokkadele, mitte koristajatele. 

Aga kes sina oled?!

04.01.2023

Täna meenus mulle üks lugu oma minevikust. Ajast, kui ma töötasin ajakirjanikuna.

Kord tuli meie linna loengut pidama üks väga kuulus pealinna meditsiiniteaduste professor, korüfee seedekulgla verejooksude teemal. Pidin temaga tegema intervjuu nädalalehte, kus toona töötasin. Plaanisin rääkida professorist endast, mitte tema tööst. Meie kohtumine pidi toimuma tervishoiuosakonnas, kus ta pidas loengu oblasti kirurgidele. Väga lühikese. Ülimalt lühikese! Professor rõhutas veel kord, et loeng on väga lühike ja et hilineda ei ole lubatud. Puterdasin küll talle telefonis, et ma ei jaga midagi verejooksu teemast ning veel vähem sellest, mis puudutab seedekulglat. Ja kas ta võiks rääkida tavainimestele arusaadavas keeles, mitte meditsiiniterminites. Kuid professor oli vankumatu ja ajas ikka oma joru. 

Läksin osakonda, leidsin selle konverentsiruumi üles ja istusin tagaritta, et juhul, kui loeng peaks pikaks osutuma, raamatut lugedes märkamatuks jääda. Kümme minutit hiljem oli saal rahvast täis. Mamma mia!!! Ma pole kunagi nii palju kirurge korraga ühes kohas näinud! Paraku tulid loengusse ainult mehed. Ja siis mina – punaste juuste ja silmatorkava neoonrohelise T-särgiga valge vares. Saal kõmas bassihäältest. Ümberringi kõlasid laused, mis sisaldasid sõnu hemoglobiin, anesteesia, trombid, veresooned ja aordid. Minu kõrval rääkis üks arst telefoniga: „Saada ta ultrahelisse! Ei, mitte ainult neerud. Uurigu maksa ka." Maks – kas see on siseelund? Mul hakkas halb. Minu taga räägiti elavalt ühest vanamemmest, kes oleks operatsioonilaual peaaegu surnud. Vahetati nii-öelda kogemusi. Ühesõnaga, oli tegu halva eidekesega, sest hirmutas kogu operatsioonimeeskonda. Tal, kui ma õigesti aru sain, oli hoopis teine haigus kui see, mida nad alguses kahtlustati. Sel ajal, kui kirurgid imestasid, otsustas vanamemm siitilmast teispoolsusesse lahkuda. Anestesioloog karjatas ja hakkas vanduma ... 

Istusin liikumatuna, kõrvad kikkis – tahtsin nii väga sellest vanamemmest rohkem kuulda. See oli nagu põnevusfilm, kuidas nad ta lõpuks päästsid! Seetõttu läkski mul kaduma hetk, kui saabusid professor ja oblasti peakirurg. Viimane ütles valjuhäälselt, et võite alustada, ja pöördus kategoorilisel toonil minu poole: „Tule siia, sinust saab sekretär!“

Olin veidi jahmunud ja hakkasin ringi vaatama, et keda ta sekretäriks kutsus. Aga ei, ta pöördus ikkagi minu poole. 

„Kas mina?!“ küsisin igaks juhuks.

„Jah, sina!“ 

Algul mõtlesin sarkastiliselt vastata ühe tuntud Vene anekdoodi sõnadega: „Ma istun siin nagu naine, mitte nagu termomeeter“ – ehk olen ajakirjanik, mitte stenografist, aga siis mõtlesin ümber. Olgu, aitan häid inimesi. Istusin koosolekulaua taha ja hakkan kirjutama. Niisiis protokoll: kes koosolekut juhatab, kes esineb, osalejate nimekiri ja nii edasi. Seejärel astus professor kõnepulti ja alustas loengut. Seadsin end mugavalt istuma, panin pastataka käest ja asusin kuulama...

Siis aga vibutas peakirurg minu poole näppu ja sisistas ähvardavalt: „Miks sa oma käed rippu lasid? Kes siis konspekteerima hakkab?“

Viie minuti pärast sain aru, mis jama ma olin kokku keeranud, kui otsustasin häid inimesi aidata. Professor näis kõnelevat meie keeles, aga ma ei saanud tema tunniajasest loengust mitte midagi aru. Ma tabasin ainult üksikuid sõnu: veri, magu, resektsioon. Kõik ülejäänu oli mulle arusaamatu: histamiini retseptorite blokaatorid, gastroduodenaalsed haavandid, prootonpump, emboolia, flebektaasia, papillid...

Kuigi papillid tundusid olevat kontekstivälised ja riivasid kõrva. Neid kas eemaldati kirurgiliselt, kõrvetati või midagi muud.

Higi voolas ja olin nagu vette kastetud kana. Konspekteerisin seitse lehekülge. Ma ei tahtnud enam professorit näha ja mõtlesin välja seitse varianti, kuidas kuulajaskonnale öelda, et olen siin kogemata.  Olen ikka tola – miks ma kohe ei keeldunud?! Lõpuks, kui lektor oli juba loenguga lõpule jõudmas ja kuulajad hakkasid küsimusi esitama, sõnasin: 

„Vabandage, vabandage,“ nihkusin peakirurgi kõrva juurde ja küsisin süüdimatult rumala häälega: „Mida tähendab sõna gastroduodenaalne“?

Ta põrkus minust nagu pidalitõbisest eemale. Ta vaatas mulle otsa, nagu oleksin talle tsemendikotiga kogu jõust vastu pead virutanud.

„Aga kes sina oled?“ küsis ta jahmunult.

„Ajakirjanik!“ sõnasin armsalt naeratades ja kiiresti ripsmeid plaksutades.  Püüdsin tekkinud ebameeldivust leevendada.

Aga peaarst oli endiselt tõre. Ta nõjatus tooli seljatoele ja hingas välja:

„Ma arvasin, et sa oled intern...“

... Hakkasime kogu südamest naerma. Mu kritseldused võeti ära, nagu ette nähtud. Kaheldi küll, kas sellest saab üldse midagi aru. Ütlesin, et kirjutasin täpselt samamoodi nagu arstid, kes kirjutavad meile retsepte ja koostavad haiguslugusid. 

Aga miks see lugu mulle meenus? Sest siingi satun ma mõnikord koomilisse olukorda, mis on seotud tõlkeraskustega. Sellest aga juba järgmine kord…

P.S. Vanamemm jäi ellu. Kannatada said ainult anestesioloogi närvirakud. Täpsustasin selle hiljem üle.

Teie kohta laekus kaebus!

15.12.2022

Mõtlesin ja otsustasin, et räägin aeg-ajalt juhtumitest meie töös. Pealegi olin ma selles ka ise osaline :) 

Hiljuti sai Tööinspektsioon vihje. Eesti keeles on selle nimi „vihje“, aga see võib tegelikult olla ka mingi teade pahateost või kaebus. See tähendab, et kui töötajal on probleem ja tööandja ignoreerib arvukaid kaebusi, saab sellest teavitada Tööinspektsiooni telefonil 640 6000 või e-posti aadressil [email protected]. Ja see pole mitte ainult sellele töötajale, vaid kõigile neile, kel mingi taoline probleem on. Selle sõnumi edastamisel ei ole mingeid piiranguid – räägi see lihtsalt südamelt ära. Oluline on, et tööinspektorid saaksid kirjeldatud probleemist aru ega tõstaks seda konarliku sõnastuse tõttu „laualt maha“. Edastada tuleb rikkumise asjaolud, aeg ja koht ning võimalusel ka isikute ja ettevõtete andmed. Vihje edastajale tagatakse anonüümsus. Vastavalt vihje sisule otsustab Tööinspektsioon, mida teha: kontrollida ettevõtet, saata märgukiri või teavitada teisi ametkondi. Tööinspektsioon ei anna tagasisidet kaebuse läbivaatamise ja selle tulemuse kohta. 

Selle juhtumi puhul saadeti meile kaebus ühe Tallinna juuksurisalongi kohta. Täpsemalt esitati kaebus tööandja kohta, kes oli ühtlasi ka selle asutuse omanik. Vihjes kirjeldati, et tööandja palkas tööle mitu ukrainlannat (sõjapagulast) ning nende kogenematust ja Eesti seaduste mittetundmist ära kasutades asus kohe neid petma. Esmalt pani ta neid uskuma, et nendega sõlmitakse tööleping. Ukrainlannad uskusid ta sõnu seni, kuni üks neist haigeks jäi ja arsti juurde läks. Selgus, et ravikulude eest tuleb töötajal ise tasuda, sest tal pole töölepingut ja seega puudub ka ravikindlustus, õigus puhkust saada jms. 

Tööandja reageeris töötaja nõudmisele omapäraselt. Kõigepealt tõmbas ta oma taskust välja ja torkas haigele töötajale pihku osa sellest summast, mille töötaja arstivisiidi eest maksis, kuid hiljem nõudis selle raha tagastamist. Siis kutsus ta kõik töötajad kokku ja ütles: „Kes te üldse sellised olete, et millegi peale ärritute ja midagi nõuate! Te peaksite kuni surmani tänulikud olema, et teid üldse tööle võeti! Teie kohale on mul järjekorras juba sada inimest!“ Ja nii edasi samas vaimus ... Kuni saabuski nn tasumise tund – tänamatutele töötajatele anti „õppetund“ palkade kärpimise, tööaja kahekordistamise ja igasuguste ähvardustega. 

Ma ei tea, kui kaua naised seda kannatasid ja kartsid. Kas see oli viimane tilk karikasse või lõppes viimnegi kannatus, kuid nad otsustasid töölt lahkuda. Tööandja oli sellise „ülbe“ käitumise peale nördinud ja lubas „tänamatutele“ kätte maksta. Tööandja ütles, et hoolitseb selle eest, et neid ei võtaks keegi enam kunagi tööle. Nii ta seda neile teataski – otsese ähvardusena.

Saabunud kaebuse (seda ei esitanud ukrainlannad, vaid täiesti võõras inimene, kes juhuslikult sellest loost teada sai) põhjal otsustas Tööinspektsioon seda juuksurisalongi ette hoiatamata kontrollida. Käisin seal tõlgina, kuid minu teenuseid ei vajatud. Juuksurisalong oli tühi. Tööandja ilmus välja, aga kui ta sai teada, et tema juurde tuli tööinspektor, kortsutas ta kulmu ja punetas vihast ning hakkas kõike salgama: „Ei tea sellest midagi, ei mäleta ühtegi töötajat, annan juuksurisalongi rendile ja unustasin täna kõik dokumendid koju.“ Ta ütles, et tal pole praegu üldse aega, ja lõpetas oma tühjas salongis meiega vestluse.

Kui vestelda pole võimalik, käivitavad inspektorid ametliku dokumentide ja protokollide nõude protseduuri. Mida samal päeval tehtigi.

Selliseid asju juhtub! Tean, et nüüd leiab see juuksuriproua igasuguseid ettekäändeid, pidurdab protsessi ja keeldub koostööst. Olenevalt õigusrikkumisest võib sellist tööandjat oodata väärteokaristusena kuni 1200 euro suurune rahatrahv. 

Kirjutan kindlasti, kuidas see juhtum laheneb. Püsige kuuldel!

Töösuhete müüdid ja legendid

24.11.2022

Täna räägime müütidest ja legendidest, mis kindlalt meie teadvuses püsivad ja mida on alati nii raske kummutada. 

Müüt nr 1: haiguslehel olevat inimest ei saa vallandada.

Kuidas ei saa, see on vägagi võimalik. Nii nagu töötaja võib haiguslehel olles töösuhte lõpetada, võib seda teha ka tööandja. Tõsi, tööandja peab maha istuma ja vallandamist kirjalikus vormis üksikasjalikult ning mõjuva põhjusega selgitama. Näiteks võib mõjuvaks põhjuseks olla asjaolu, et tema töötaja viibis haiguslehel üle nelja kuu aasta kohta. Muidugi võib koondamisteate saades töösuhte pikenemise lootuses haiguslehele minna, aga siin Eestis see ei mõju. Kui on kirjas, et 30. kuupäev on viimane tööpäev, siis 30. on teie viimane tööpäev, olenemata sellest, kas viibite haiglas või mitte. Siin on üks näide: naine haigestus viimasel päeval enne koondamist. Teda huvitas, kas tööandja maksab talle haiguslehe kinni. Maksab, kuid ainult viimase päeva. Edasi, alates seitsmendast haiguspäevast, maksab Haigekassa. 

 

Müüt nr 2: pensionärid ja puuetega inimesed võivad lõpetada töösuhte etteteatamistähtaega järgimata.

Ei, sest seadus ei näe ette pensionäridele ja puuetega inimestele etteteatamistähtaja järgimisel eritingimusi. Päeva pealt saate töölt lahkuda ainult siis, kui tööandjaga on sellekohane kokkulepe või erakorraline põhjus. Kui pole, kehtivad üldreeglid. Katseajal olles peate oma töösuhte lõpetamise otsusest tööandjale ette teatama 15 päeva. Kui katseaeg on läbi, siis 30 päeva. 

 

Müüt nr 3: katseajal vallandamist käsitlev paragrahv on välja mõeldud eranditult tööandjate jaoks.

Muide, see on tööandjate seas üks populaarsemaid müüte. Nad on tõeliselt üllatunud ja isegi pisut hämmastunud, kuuldes juristidelt, et katseaeg on mõeldud mõlemale poolele teineteise hindamiseks, mitte ainult uue töötaja luubi all uurimise aeg. Samuti ei pruugi töötajale tööandja või töö meeldida ning kui ta teatab oma lahkumisest 15 päeva ette – käies need 15 päeva veel tööl –, võib ta tööandjale rahuliku südamega hüvastijätuks lehvitada. Tõenäoliselt on see müüt inimestel kinnistunud vaid seetõttu, et katseajal olevale töötajale on lihtsam järgmisel põhjusel ära öelda: „Katseaja eesmärki pole saavutatud.“ 

 

Müüt nr 4: suuline tööleping on sama mis kirjalik.

Ei ole. Näiteks palkab tööandja töötaja puhastusfirmasse või ehitusele. Kiiresti arutati suuliselt läbi peamised nüansid: mida teha ja mis on palk, suruti kätt ja mindi lahku. Ja nüüd töötab inimene kaks, kolm, kuus kuud ega kahtlusta, et suuline tööleping saab seaduse järgi olla ainult kaks nädalat (!). Kui algse eelduse kohaselt peaks teie töösuhe olema pikem, võite nõuda kirjalikku lepingut alates esimesest tööpäevast. Ja kuni teie töösuhe kestab, peate seda nõudma, soovitatavalt kirjalikult. Sest kõik see „suuline“, mis muutub millestki millekski, on salakavalus ega aita teid olukorras, kui on vaja nõuda töö- või puhkusetasu, mida tööandja otsustab mitte välja maksta. Töövaidluskomisjon või kohus soovivad näha dokumente ja kõigepealt peate hakkama tõendama, et kokkulepe oli olemas.

 

Müüt nr 5: töölepingu lõpetamise kohta kande tegemine töötamise registrisse ongi vallandamine.

Ei, see ei tähenda veel midagi. Ja seni, kuni pole ühelt poolelt kirjalikku töösuhte ülesütlemist (e-kiri, sõnum, paber – ükskõik mis, mille kohta juristid ütlevad „kirjalikus vormis“), töösuhe jätkub. Kui tööandja otsustab töötajaga töösuhte üles öelda, peab ta töötajale esmalt kirjalikult teatama, mis põhjusel ta töötaja vallandab, ning alles seejärel, kümne päeva jooksul pärast töösuhte lõppemist, tegema selle kohta kande töötamise registrisse. Kui tööandja tormas mingil põhjusel kõigepealt registrisse kannet tegema, unustades teid sellest teavitada, on teil otsekohe võimalus see fakt vaidlustada.

Isiklikust elust…

07.11.2022

Mäletate, kuidas ma kirjutasin, et mul on heade inimestega vedanud? Minu jaoks on need inimesed märgilise tähendusega. Arvan, et meil kõigil on inimesi, kes meid ja meie saatust mingil moel mõjutanud on. Mõnikord vaid ühe lausega ... 

Kunagi ammu, kui ma olin veel noor ja ilus (nüüd olen lihtsalt ilus) ning olin raamatukogunduse kolledžit lõpetamas, hakkasin töö peale mõtlema. Ma ei tahtnud üldse raamatukogus töötada. Mulle meeldis lugeda, kuid mulle ei meeldinud see kõigis maailma raamatukogudes valitsev vaikus. Ja ma üldse ei tahtnud olla nagu see raamatukogutädi, kelle juures ma kauges lapsepõlves käisin: vanamoodsa õlaräti sisse mässitud, prillid ninal, saatmas vihaseid pilke nende poole, kes lugemissaalis liiga valjusti raamatu lehekülgi pööravad. Just see kujutluspilt mind millegipärast saatis. Seetõttu teatasin raamatukokku praktikale minnes tuliselt: „Never ever ei taha ma siin töötada!“ „Kus sa siis töötada tahad?“ küsis minult raamatukogu juhataja, väga intelligentne ja tark naine. Ma ei osanud vastata. Räägin ju, et ma olin siis noor ega saanud endast veel eriti hästi aru. „Noh, ma tahan töötada seal, kus on palju inimesi.“ 

Nadežda Pavlovna kehitas õlgu, sättis õlgadel rätti (raamatukogus oli tõesti jahedavõitu, kuid moodsaid salle siis veel ei tuntud) ning andis nõu: „Ehk peaksid siis ajakirjandust proovima.“ Ma ei teadnud sellest elukutsest midagi, polnud eales ühtegi artiklit kirjutanud ja mul ei olnud ka ühtegi tuttavat, kes oleks vähemalt kaudselt meediaga seotud, kuid järgmisel päeval läksin otsima tööd meie linna ajalehtedesse. Ja selgus, et kirjutada ma oskan. Niimoodi õnneliku juhuse ja Nadežda Pavlovna ühe fraasi tahtel ma ajakirjandusse töötama sattusingi. 

Või siis veel üks minu jaoks märgilise tähendusega inimene. Kui minult küsitakse, kuidas ma Tööinspektsiooni tööle sain, vastan lühidalt: „Nägin töökuulutust.“ Nii ongi, kuid teatud nüanssidega. Tulin tol päeval põgenikekeskusesse, mulle räägiti edasisest tegevuskavast ja pandi kirja aeg esimesele töötukassa vastuvõtule. Ja pakuti ka, et soovi korral võivad nad mulle õpetada tööotsingusaitide kasutamist. Mind õpetas üks tore tüdruk, samuti ukrainlanna, kes elab juba pikemat aega Eestis. Ma ei tea ta nime, kuid mõtlen talle sageli. Sest seletades ja näidates sattuski just tema Tööinspektsiooni kuulutuse peale: „Otsime kommunikatsioonispetsialisti“. 

„Oh, see on väga huvitav töö ja see on ka ajakirjandusega seotud,“ ütles ta ning pööras monitori mulle lähemale. „Vaadake.“

Lugesin läbi kandidaadile esitatavate nõuete loetelu ja ...

„Oh ei, ma ei vasta nõuetele,“ hakkasin tagasi ajama. „Mu inglise keele tase pole nii hea, kui siin tahetakse, ja üleüldse ...“

„Aga proovige,“ lükkas ta monitori väga tungivalt mulle veelgi lähemale. „Saate ju alati keelduda, kuid see on väike võimalus, mida peaks alati ära kasutama.“ 

Läksin koju, mõtlesin natuke ja otsustasin proovida. Niisiis, neiu Niine 2 põgenikekeskusest – olen teile tänu võlgu. 

Lisaks mul lihtsalt tohutult vedas ja Eestisse jõudes sattusin perre. Kujutage vaid ette: isa, ema, kaks last. Neil on oma elu, töö, hobid, sõbrad. Ja ühel hetkel hakkavad nad ühe lapsega põgeniku pärast oma tavapärast rütmi rikkuma. Nad võtavad ta oma koju ja hakkavad oma elu uutmoodi korraldama, võttes nüüd arvesse veel kahte inimest. Nad muudavad Wi-Fi parooliks „Слава Україні“ ja sul pole võimalik end võõrana tunda. Nad aitavad su lapse lasteaeda ja just tänu neile saan oma esimese võimaluse raha teenida. Nad räägivad mulle, kuidas Eestis tööintervjuud käivad, ja julgustavad mind, kui lähen tööd otsima. Nad õpivad valmistama Ukraina borši koos küüslaugukuklitega ja unistavad reisist Ukrainasse, kui sõda läbi saab. Esimesena on programmis kartulite maitsmine. Sest sõna otseses mõttes esimestel päevadel kohalikke kartuleid maitstes tegi mu poeg need ilma igasuguse taktitundeta maatasa ja ütles, et maailma maitsvaimad kartulid on tema kodus, Ukrainas. Ja kui käes on kolimise aeg, siis leiavad nad sulle korteri, annavad hea iseloomustuse, varustavad hunniku mööbli ja asjadega (sest korter on tühi), seejärel aitavad seda mööblit tassida ja … Mis seal ikka, minu kasupere, Kaidi ja Raivo (samuti Hendrik ja Teodor) Ruusalepp – ma armastan teid väga!

Tööinspektsioon – kes, miks ja milleks?

28.10.2022

Kas teate, mis on Tööinspektsioon? Või pigem, mida sellest arvatakse? Kui tuua näiteid sotsiaalvõrgustike kommentaaridest, siis kirjutatakse seal igasuguseid imelikke asju, muu hulgas ka Tööinspektsiooni kohta. Ja seepärast mulle tundubki, et paljud inimesed ei tea, kes, miks ja milleks me oleme...

Näiteks kirjutas meile üks mees. Ta oli vihane oma tööandja peale, kes oli palgamaksmisega viivitama hakanud. Õigustatult nördinud mees nõudis tööandjale kiiret ja silmapilkset karistust. Jurist kirjeldas oma vastuses väga põhjalikult ja üksikasjalikult konfliktse olukorra osapoolte õigusi ja kohustusi ning andis ka nõu, mida mees saab oma probleemi lahendamiseks teha. Möödus kaks nädalat ja inspektsiooni saabus samalt mehelt järgmine kiri. Ta nimetas meie töötajaid kasututeks paberimäärijateks ja lisas solvunult: „Asi pole selles, et te kohale ei tulnud, te isegi ei vaevunud mu tööandjale helistama, et teda korrale kutsuda!“ See tähendab, et inimene esitas kaebuse ja ootas, et inspektsioon tuleb kohale ja hakkab tema asemel olukorda lahendama.

Üldjuhul on inspektsiooni roll n-ö ametlikus keeles ennetavate meetmete, selgitamise, lepitamise ja vajadusel otsuste langetamise (töövaidluskomisjon) teel veenda töösuhete osapooli seadustes sätestatud kohustusi täitma. Ja selgitada nii tööandjatele kui töötajatele, et seaduste järgimine on nende mõlema huvides. Lihtsustatult öeldes kontrollib inspektsioon töölepingu seaduses sätestatu täitmist – kas tööleping on õigesti vormistatud, kas töötamise registrisse sisestatud andmed on korrektsed, kas töötingimustest peetakse kinni, kas isikukaitsevahendid on töötajatele kättesaadavad, kas on tehtud töökeskkonna riskianalüüs jne. Ja kindlasti ei aja inspektsioon kurikaga vehkides Eestis taga neid, kelle kohta on kaebus esitatud. Ei ole ka seda, et ebaausate tööandjate käest pressitakse sunniviisiliselt välja töötajatele välja maksmata palgad. Aga millegipärast just seda väga paljud eeldavad. Ja nad on äärmiselt pettunud, kui saavad teada, et inspektsioonil ei ole eelarves ette nähtud keppe ega kumminuiasid ning juristid ja inspektorid on relvastatud ainult seaduste tundmise ning sooviga aidata. Ja alati püütakse mõlemad konflikti osapooled läbirääkimiste laua taha tuua ning juba sajandat korda rääkida „igasugu jama“ (nagu meile vahel öeldakse) nende õiguste ja kohustuste kohta. 

„Kirjutage üles minu tööandja number, kirjutage see kohe üles,“ nõuab helistaja. „Trahvige teda või kaevake kohtusse! Tal puudub südametunnistus, ta lubas mulle maksta 1500 eurot, kuid ta ei ole seda summat mulle kolme kuu jooksul mitte kordagi maksnud. Maksab osade kaupa. Petab mind!“ 

Pärast viieminutilist vestlust selgub, et neiu on katseajal, kuid on juba kaks korda jõudnud puhkusele minna (seetõttu ei makstudki talle kogusummat), kusjuures ta isegi ei vihjanud tööandjale oma kahtlustest tema ebaaususe kohta. „Miks mina? Aga milleks teie siis seal inspektsioonis istute? Kas mitte selle jaoks?!“ küsib ta imestunult. 

See, et töötaja ja tööandja omavahel ei suhtle, on klassika. Enamasti selgub konflikti menetlemise käigus, et pooled on üksteise vastu vimma kogunud, kuid pole mõelnudki maha istuda ja omavahel rääkida.    

„Kas rääkisite tööandjaga? Mis on teie lepingusse kirjutatud?“

„Noh, ei. Võib-olla helistate talle, nõuate seda?“

Ja veel selliseid näiteid:

„Teil on seal ainult paberil kõik nii ilusti kirjas, kuid tegelikus elus pole töötajatel õigusi! Ma ei ole näinud ühtegi töölepingut, millest te räägite! Tegelikult kaitsete te ainult tööandjaid, mitte meid!“

Mida selle peale öelda? Kui kõik töötajad teaksid oma õigusi ja ütleksid need selgelt välja, ei saaks ebaausad tööandjad ära kasutada neid, kes pole oma lepingut oma silmaga näinudki. Või neid, kes on nõus ehitusplatsil töötama logisevatel redelitel ja töötama kõrgustes ilma ohutust tagavate vahenditeta. Alles siis saad aru, kas töösuhte norme järgitakse vastavalt Tööinspektsiooni eesmärkidele.

„Mulle aitab. Ma lahkun töölt!“ ehk kuidas toimub töösuhte lõpetamine

20.10.2022

Kas teie teate, kuidas töösuhet lõpetada? Sest ühtäkki selgus, et Eestis ja Ukrainas toimub see pisut erinevat moodi. 

Niisiis, te olete otsustanud töölt lahkuda. Te teatate: „Mulle aitab. Ma lahkun töölt. Olen oma otsuse teinud ja mind ümber veenda ei ole võimalik!“ Ja stseeni teha ei ole mõtet.  See on küll efektne, kuid ei toimi. Sest siis ärkab kaine mõistus ja küsib: Aga kas ma lõpparvet ei peaks saama, kus see on?!“ Aga seda ei ole! Tööandja ei saa seda maksta enne, kui te pole temaga ametlikult töösuhet lõpetanud. Eestis on kasutusel mõiste nagu töötaja tahteavaldus, kuid sellest hoolimata tuleb teil tööandjat oma lahkumisest kirjalikult teavitada. Vahet pole, kas kirjutate selle pastapliiatsiga paberile, saadate e-kirja või kasutate mõnda sõnumirakendust, kuid väga oluline on seda teha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. „Olen see ja see ning lõpetan töösuhte selle ja selle tööandjaga.“ Märkige kindlasti ka kuupäev, millal te selle saatusliku otsuse langetasite. Isegi kui olete tööandja juures töötanud ainult kaks nädalat ja teil oli suuline tööleping, siis SUULISELT lahkuda ei soovitata – seda tuleb teha ainult kirjalikult. Muide, see kehtib ka tööandja kohta.

Töötaja tahteavaldus on erisus, mida eespool juba mainisin. Oleme ikka harjunud, et ülemus vallandab meid ja annab seejärel korralduse: valmistab ette käskkirja, laseb sekretäril dokumendid korda ajada ja raamatupidajal kõik välja arvutada, teeb vastavad kanded ja nii edasi. Siin on suurem rõhk ja tähelepanu töötajal. Ta peab oma tahet väga selgelt ja arusaadavalt väljendama. Üks hiljutine juhtum sobib hästi selle tõestuseks. Naine pöördus Tööinspektsiooni, kuna talle ei makstud lõpparvet (palka ja tasu kasutamata puhkusepäevade eest). Selgus, et ta kirjutas lahkumisavalduse n-ö vabas vormis – palus end vallandada kas poolte kokkuleppel või omal soovil. Just nii ta kirjutaski. Nii andis ta oma ülemusele õiguse – kuidas see tahab, nõnda vallandab. Sellise kirjatüki saanud eestlasest tööandja kaalus seda nii ja naa ega saanudki aru, mida tema töötaja silmas pidas. Ja pani selle kuni asjaolude selgumiseni kõrvale. Töötaja aga ei saanud lõpparvet ja läks kaebama. Konflikt sai loomulikult lahendatud, kuid sellised juhtumeid on veel. 

Tavaliselt võib töötaja töösuhte üles öelda ilma ühegi selgitusteta, aga tööandja seda teha ei tohi. Ta peab alati töölepingu lõpetamist põhjendama. See tähendab, et tööandja peab selgitama, miks ta ei taha või ei saa sind enam tööl näha. Näiteks kui ta läks pankrotti ja palga maksmiseks ei jätkunud enam raha. Juhtunud on ka hädaolukordi. Või siis oli töötaja aasta jooksul üle nelja kuu haiguslehel. Või tegi tööluuse ja kuritarvitas alkoholi. Põhjus peab olema oluline ja tõestatav. Sest kui töötaja on kindel, et töötas hästi, aga tööandja kirjutas: „Ei saanud tööülesannetega hakkama“, võib töötaja julgelt töövaidluskomisjoni pöörduda. Kui töölepingu ülesütlemine toimub erakorraliselt ja tööandjast tulenevatel põhjustel (märkimisväärne palga hilinemine või maksmata jätmine, solvamine, alandamine ja kõik see, mis kuulub mõiste „tööalane ärakasutamine“ alla), on töötajal õigus nõuda töövaidluskomisjoni vahendusel tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Ja kui praegu keegi seda lugedes sarkastiliselt mühatab, siis siin on statistika ainuüksi Ukraina kodanike kohta. Märtsist kuni augustini laekus töövaidluskomisjonile 47 avaldust. Valdav enamus nõuetest – tööandja ei maksnud palka või puhkusetasu. Töötajad on töövaidluskomisjonile esitanud nõudeid 215 135 euro eest. See tähendab, et iga nõude keskmine suurus on 4600 eurot. 

Pidage kindlasti meeles, et kui töötaja lahkub töölt omal soovil või poolte kokkuleppel, ei saa ta töötu abiraha. Töötuskindlustushüvitist saavad need, kes lõpetavad tööandjaga töölepingu erakorraliste asjaolude, tähtajalise töölepingu lõppemise või koondamise tõttu, samuti need, kes lõpetavad töösuhte katseajal.

Teine oluline tingimus on etteteatamisperiood. Töötaja peab töölt lahkumise soovist tööandjale kirjalikult ette teatama 30 kalendripäeva ja etteteatamisperioodi jooksul ka töötama. Katseajal on see 15 kalendripäeva. Loomulikult võite lahkuda päevapealt, kuid seda juhul, kui tööandja vastastikusel kokkuleppel sellega nõustub.

Vallandada viimasel töötamise päeval ei saa!

„Ja mida ütleb seadus vallandamise kohta?“

Kolimine. Sellega on kõik öeldud.

04.10.2022

Terve eelmise nädala tegelesin ühest korterist teise kolimisega. Rahvas ütleb: „Üks kolimine võrdub kahe tulekahjuga.“  See on tõesti nii! Kui kiiresti küll asjad meie ümber kuhjuvad! 18. märtsil saabusin Eestisse koos oma poja, käsipagasi mõõtu kohvri ja seljakotiga. Ja nüüdseks on mul koju tekkinud terve hunnik mingisuguseid karpe. Ise ka ei saa aru, kuidas see juhtus. 

Lisaks oli minu uus korter täiesti tühi ja seetõttu tormasin mööda Tallinna, et leida sinna nii külmikut kui pesumasinat, köögikappe, aga ka riidekappi, diivanit ning lauda ja toole. Taaskasutusturg oli mul põhjalikult läbi uuritud, telefon oli mitmekeelset kirjavahetust pungil: „Kas kapp on veel saadaval?“ „Broneeritud, aga kui sellele homme järele ei tulda, annan teada.“ Rabati kõike, mida saada oli. Olukorda raskendas isikliku transpordi puudumine ja kuulutuse lõpus olev märge „Ainult järeletulemisega“. „Kui teil on käepärast kaks meest, siis ei pea kappi osadeks lahti võtma,“ tõlkisin Google’i abiga mulle mööblit müüva naise eestikeelset sõnumit. „Ei, kahjuks on mul ainult üks mees, aga temagi on laenuks,“ vastasin ja helistasin kohe oma tütrele, et ta oma peika mulle appi saadaks. Ma olen ikkagi potentsiaalne ämm ja kui minu tulevane väimees soovib endale liitlast, mitte tigedat mutti, siis peab ta mind aitama. Olla autojuht, laadija, mööblipaigaldaja ja noh, veel mingid pisiasjad – panna riiulid seina, kraanid ja segistid paika –, käis mulle üle jõu. Seetõttu nimetasingi tütre peigmehe mulle osutatud abi eest „oktoobri lemmikväimeheks“. Aga võib-olla ka novembrikuu omaks – mul on veel paar asja kööki ostmata. :) Abikaasa koordineeris protsessi Ukrainast ja oli tulevase väimehega samuti rahul. 

Kuid kõige huvitavam on ikkagi minu uus kodu. Peaaegu 100-aastases vanas puumajas, teisel korrusel asuv ahiküttega korter. See on midagi uskumatult ulmelist ja ammu unustatut! Nüüd olen ma lisaks toidu ostmisele alati huvitatud ka küttepuude ostmisest. Parimad on muidugi tamm või pöök – nii ütles mulle internet – nende hea kütteväärtuse tõttu. Kuid need maksavad veidi vähem kui lennuki tiib, nii et õnnelikud ahjuomanikud soovitavad mitte leili minna ja kasutada oluliselt odavamaid küttepuid, nagu kask, lepp ja saar. 

Ruumipuuduse tõttu vanni ei ole. Kujutan ette, kui raske oli korteri omanikel leida kohta selle tsivilisatsiooni ime – pisikese dušikabiini – jaoks. Esikusse? Takistab sisenemist. Tuppa? Segab elu. Jäi üle kööginurk ja ma kahtlustan, et pärast sihikindlat köögimööbli „Tetrise“ mängu õnnestuski dušikabiin vabanenud nurka mahutada. Pliidi ja valamu juurde, kus saab käsi pesta. Seetõttu ohverdati pesumasin. Mul aga on aktiivne laps, kellele meeldib porilompides hüpata ja mänguväljakutel möllata. Kui kujutasin vaimusilmas ette pesukaussi ja räpaste riiete kuhja, sööstsin kibekähku pesumasinat otsima. Selleks tuli aga köögilauast loobuda. Ohverdusteta sellistes olukordades pääsu pole!

Meil on lisaks ka ruum balletitundideks. Nii ma seda nimetan. Seal tuleb hoida selg sirge, tuua jalad vastavasse asendisse ja teha demi-plié. Aga ainult demi-plié, sest oluliselt madalamat grand-plié’d ei saa teha, kui WC uks on suletud – otsmik ja põlved põrkuvad muidu vastu ust.  See ei ole eriti mugav! Aga kuna see on ballett, siis ei ole sellest lugu.

Kuid kõige tähtsam on see, et mulle meeldib siin kõik! WC-sse lähen alati naeratades, itsitades ja demi-plié’d tehes. Ka tuppa – see on väga hubane ja, mis kõige tähtsam, päikseline. Ahi meenutab mulle mu vanavanemaid ja lapsepõlve. Ja olen nõus, et köök koos duširuumiga on palju etem kui köök ja terve korter ilma duširuumita. Mul on olnud ka õnne väga toredate inimestega kohtuda, aga sellest räägime juba teine kord. 

Kuidas meid lollitatakse…

19.09.2022

Facebooki grupid on minu arvates inimkonna suurim leiutis. Olen sealt saanud nii palju kasulikku teavet, mida ei saa võrrelda ühegi infopunktiga. Milliseid dokumente tuleb põgenikuna riiki saabudes vormistada, kuhu kõigepealt pöörduda, kuidas lasteaeda kohta saada ja nii edasi. Kuid viimasel ajal olen märganud ka midagi muud. Kui selgus, kuidas ukrainlaste gruppides asjad käivad, hakkasid sinna kiiresti imbuma … mitte just kõige paremad inimesed. Nimetan neid lihtsalt petisteks, ega hakka ma neid nimepidi mainima, sest ei taha, et mind kurjaks kitseks peetakse. 

Kõik teavad, et praegu on põgenike üks suurimaid probleeme töö leidmine. Sellele lisandub aga järgmine probleem – täielik teadmatus Eesti tööõigusest, mida kasutavad omakorda ära mitte kõige paremad inimesed. Ja nüüd on Facebooki gruppides levima hakanud kahtlased töökuulutused, mille leidmiseks ei pea just erilist vaeva nägema. Just eile sattusin ühe peale: „Vajatakse õdesid.“ Pakutakse head palka, töö toimub raviasutustes. Valmis palkama isegi vähese töökogemusega inimesi. „Tööandja“ on pakutava töö kirjeldusse lisanud punkti “БЕСПЛАТНАЯ ВАКАНСИЯ”, ehk TASUTA TÖÖKOHT“ – paksu kirja ja trükitähtedega. Ilmselt selleks, et kõik kandidaadid vaimustuksid enneolematust saatuse kingitusest ja ruttaksid kuulutuses märgitud Ukraina numbrile kirjutama. Seda muidugi Viberis\Telegramis, sest kes teab, võib-olla Eestis maksavad kõik vabad töökohad terve hulga raha, aga (vahendus)tasuta töökohti pakkuvaid tööandjaid võib leida ainult Viberist? Tegelikult peaksime just nende punktide – tasuta töökoht ja ametlik töö – tõttu kohe valvsaks muutuma. Eestis ei ole töövahendusbüroosid, kes värbavad inimesi raha eest tööle (see on ebaseaduslik) ja ametliku töö pakkumine on juba ammu juurdunud õiguspraktika. Kusjuures Viber on eestlaste jaoks võõras. Nemad eelistavad tööalast kirjavahetust pidada e-posti teel. Kui see veel ei veena, siis lugegem postituse kommentaare. Inimesed kirjutavad seal selgelt ja konkreetselt, et Eesti raviasutustes tohib oma erialal töötada ainult ametlikult kinnitatud õppekava diplomiga ja seda pärast eesti keele eksami sooritamist. Tõsi, on üksikuid erandeid, kuid uskuge mind, ükski meditsiiniasutus ei avalda Facebookis selliseid töökuulutusi ilma asjakohast linki lisamata. Neil on selleks spetsiaalsed saidid.

Need mitte kõige paremad inimesed, kes pakuvad tööd olematutes tehastes või haiglates, on veel väikesed kalad. Sotsiaalmeedia gruppides võib kohtuda juba suuremate kaladega. Näiteks teatas üks ettevõte (logoga ja puha), et otsib töötajaid, kelle tööülesannete hulka kuulub „maksete tegemine äriklientide kontodele“. Töö pidi olema täiesti ametlik (juba see peaks tööotsijad valvsaks tegema, kuid paraku mitte) kaugtöö. Kui palju inimesi õnge läks, ei ole teada. Tööinspektsiooni poole pöördus vaid üks naine, kes rääkis, et asus enne tööandjaga läbirääkimisi kohe kaugtööd tegema . Teda ei üllatanud, et tal kästi töölepingu vormistamise eest maksta 30 eurot. Teda ei teinud valvsaks ka see, et raha saajana oli märgitud täiesti suvaline inimene „Ziuzia Muskina“, mitte ettevõte, kelle logo kuulutuses oli. Teda ei üllatanud, et keegi firmas osutus petiseks, sisestas registrisse valed andmed ja ta pidi eelmainitud Ziuzia Muskina kontole uuesti 30 eurot kandma. Kui „tööandja“ küsis millegi jaoks jälle 60 eurot, ei pannud isegi see teda mõtlema. Naine ilmselt arvas, et see on siin võõras Eestis tavaline asi ja tegi oma siiani väljamaksmata palgast Ziuzia Muskina kontole järjekordse ülekande. Ziuzia Muskina sai julgust juurde ja nõudis ilma põhjuseta veel 100 eurot, aga oma töötajale ei makstud midagi. Kuidas siis nii saab? Kuid lõpuks see juhtus. Naist hakkas närima kahtlus ja ta otsustas oma murest Tööinspektsioonile rääkida.  Kui tööinspektor ettevõtet kontrollima läks, selgus, et nad ei olnud midagi kuulnud firmast, mis nende nime kasutades kergeusklikelt inimestelt raha välja pettis.

Tööinspektor-jurist Inga Henning, kes selliseid kaebusi pidevalt läbi vaatab, soovitab kõigil tööotsijatel olla sotsiaalvõrgustikest leitavate töökuulutustega ettevaatlik. Mašad, Katjad, Vladid ja Juliad, kes pakuvad kindlat palka, selgitamata mida tuleb teha ja kus töötada, peaksid teis kahtlusi tekitama. Nagu ka kontaktina märgitud Viber. Guugeldage kindlasti kuulutuses märgitud telefoninumbrit – see võib olla petturite nimistus või loodud vaid üheks päevaks mõne teise ettevõtte nime all. Ärge kandke kunagi kellelegi töölepingute vormistamise või töökoha leidmise eest raha. Siin on see ebaseaduslik!

Minu nägu, kui näen Facebookis kuulutusi sõnadega „Tasuta vaba töökoht" ja „Ametlik töö“.

„Mida rohkem keeli oskad, seda rohkem oled sa väärt!“

16.09.2022

Hiljuti külastasid mind targad mõtted. Olen juba mitu kuud eesti keelt õppinud, aga sellega on üks häda ja vaev, kuna see on nii raske. Ausalt öeldes on eesti keel väga raske. Kui täpsem olla, siis üks raskemaid keeli üldse, kuid… Peaaegu kõik eestlased valdavad vabalt mitut keelt: eesti ja inglise keelt, saavad aru soome keelest ning vanemad inimesed valdavad vabalt ka vene keelt. Olgu, teeme soome keelele möönduse. Eesti keel kuulub soome keelega samasse keelkonda, neil on ühised juured – ukrainlaste jaoks on see nagu vene keel. Palju sõnu on sarnased ja alati saab end arusaadavaks teha. Aga kuidas on lood ülejäänud keeltega? Ei mingit kattuvust ega sarnasust. Aga inimesed on keeled ära õppinud ja räägivad! 

Mäletan, kuidas mind alguses üllatas, et isegi lasteaialapsed räägivad siin inglise keelt. Koolilapsed on aga juba väga enesekindlad keeleoskajad. Ukrainas tuubitakse inglise keelt kõigepealt lasteaias, seejärel 11 aastat koolis, seda püütakse õpetada koolides ja ametiasutustes, palgatakse eraõpetajaid. Ka keeltekoole on tekkinud nagu seeni pärast vihma. Selle tulemusena oskavad ukrainlased võõrkeeli enamasti koera tasemel: saan kõigest aru, aga rääkida ei oska.  Eestis ei ole ka eraõpetajate palkamine väga levinud. Siin on keeltekoole küll märgatavalt vähem, aga see-eest on inglise keele oskus väga hea mitte ainult täiskasvanutel, vaid ka lastel. Alguses arvasin, et Eestis on võõrkeelte õppimiseks mingi uus metoodika. Aga ei, ei midagi üleloomulikku: kevadel koolis käinud põgenike lapsed võivad seda kinnitada. Siis tekkis mul uus versioon: siin on palju IT-spetsialiste, palju segapaare, kakskeelseid lapsi…Kuni tuttav eestlane minu imestamise peale õlgu kehitas ja selgitas: Ukraina on tema sõnul suur riik ja võõrkeeli ei ole eriti vaja osata, aga Eesti on väike. Eestis ei ole võimalik kõike eesti keelde dubleerida, mistõttu näidatakse siin võõrkeelseid filme ja multikaid originaalkeeles, eestikeelsete subtiitritega. Inglise keelt kuuleb kõikjal ja igal pool. Lapsed vaatavad telerist ingliskeelseid multikaid, kuulavad ingliskeelseid laule ning hakkavad endile ja lapsevanematele märkamatult inglise keeles rääkima. Need eestlased, kes elasid Nõukogude Liidus, räägivad vene keelt päris hästi, sest seda oli ümberringi palju – siltidel, koolides ja ametiasutustes. Seda lihtsalt pidi oskama. Ja samal ajal, kui mina eesti keele pärast soiun, esitab mu laps, kes läks peaaegu kohe pärast Eestisse saabumist kohalikku lasteaeda, mulle nüüd südilt terveid lauseid! Rääkimata sellisest tühjast-tähjast nagu kahekümneni loendamine ja „tere-palun-aitäh“. Keelekümblus! See töötab super hästi. 

Aga ühest asjast ei saa ma siiani aru – kuidas saavad venekeelsed elanikud kogu elu Eestis elada, ilma et nad oleksid õppinud eesti keelt rääkima? 

Kas olete külastanud töötervishoiuarsti?

14.09.2022

Hiljuti sain lähedalt tuttavaks töötervishoiu ja tööohutuse seadusega. Võib-olla on ka Ukrainas midagi sellesarnast, kuid ma kahtlustan, et üldjuhul see ei toimi. Loomulikult on meil struktuure, mis kohustavad töötajaid läbima rutiinse tervisekontrolli tavalises polikliinikus, kuid enamus seda ei tee. Eestis on tegemist kehtiva seadusega, mille täitmist jälgivad tähelepanelikult kõik tublid tööandjad. Oma alluvate terviseseisundiga peab kursis olema, et vältida olukorda, kus mõni töötaja on saanud kutsehaiguse või midagi veel hullemat. Siis tuleb töötajat ravida ja talle hüvitist maksta – tegelikult ei ole selline väljavaade tööandja jaoks eriti roosiline. Niisiis, tegutsedes põhimõttel lambad terved, hundid söönud, käivad Eestis töötajad iga kahe-kolme aasta tagant spetsiaalses tervisekontrollis. Tervisekontroll tuleb korraldada töötervishoiuarsti määratud ajavahemiku järel, kuid vähemalt üks kord kolme aasta jooksul ning alaealise töötaja puhul vähemalt üks kord aastas. Aga uute töötajate kontrolli saatmine on kohustuslik.

Eelnevalt tuleb tööandjal hinnata oma ettevõtte töökeskkonna riskifaktoreid (Tööinspektsioon saab selles juhendada) ning sellest sõltub, milliseid arste peab töötaja külastama. Näiteks kui töö on seotud koormustega, siis kontrollitakse füüsilist seisundit, luu- ja lihaskonda jms. Kui töötatakse kontoris arvuti taga, siis kontrollitakse psüühikat, nägemist ja rühti. 

Mulle kontoritöötajana oli see päris huvitav kogemus. Tervisekontrolli teade oli juba saabunud, kuid eelnevalt palutakse täita spetsiaalne küsimustik. Esimesel leheküljel on üldised küsimused minu tervise kohta. Raporteerisin rõõmsalt, et ma pole ühtegi haigust raskelt põdenud ja olen valmis tööd rügama, ning täitsin küsimustikku edasi. Ja siis läks lahti… Kümnendal leheküljel kaotasin järje, sest takerdusin kõiksugustele huvitavatele küsimustele vastamisel. Hakkasin kahtlema: kas ma täidan ikka seda küsimustikku töötervishoiuarsti jaoks või valitakse mind praegu mõnda salateenistusse? Mul tekkis tõsine kahtlus, kas mitte selliste testide põhjal ei koostata minu psühholoogilist portreed. Sest küsimused kordusid ja neile tuli valida vastuseks: „pigem alati“, „mitte kunagi“, „on juhtunud“ jne. Minult küsiti tõsimeeli: „Kas teid on tööl viimase 12 kuu jooksul vägivallaga ähvardatud?“ Kuigi ma pööritasin silmi ega suutnud ette kujutada, kuidas mu armsad kolleegid hakkavad mind ähvardama ja peksma, läks küsimustik edasi: „Kas te pole tõesti vägivalda kogenud? Kas teid pole kiusatud?“ Ja nii edasi samas vaimus: „Kuidas te magate? Kui tihti te ärkate ega saa enam uinuda? Kas pea valutab sageli? Ei? Aga kõht? Või äkki on teil lihasprobleeme? Kui sageli tunnete end kurnatuna? Aga roidununa? Aga emotsionaalselt tühjana? Aga väsinuna? Kas teid pole tõesti kunagi füüsiliselt ähvardatud?“

Lõpuks sain aru, et nõndaviisi kontrollivad nad minu vaimset ja emotsionaalset seisundit. Kui testid näitavad läbipõlemist või mõnda muud somaatilist probleemi, soovitab töötervishoiuarst inimesel minna psühhoterapeudiga vestlema ning tööandja saab teate, et töötajal on nii- ja naasugune terviseprobleem. Tervisekontrolli käigus kontrollitakse nägemist ning kuulmist ja tehakse muid üldseisundi uurimiseks vajalikke läbivaatusi. Näiteks määras arst mulle lugemisprillid. Ja osa prillidele kulutatud rahast tagastati, kuid see on juba minu tööandja konkreetne hüvitis.

Kõige olulisem on ära hoida oma töötajal kutsehaiguse diagnoosimine, ja seda püütakse vältida kõigest väest. Muide, statistika kohaselt on kõige ohtlikumad ametid raietööline, traktorist ning autojuht, samuti laotöötaja, õmbleja ja müüja. Kõige tavalisemad kutsehaigused on seotud ülekoormuse ja vibratsiooniga. Tööga seotud haigusi saavad diagnoosida ainult Põhja-Eesti regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse töötervishoiuarstid. Ja kui nad otsustavad, et töötaja pikaajaline krooniline haigus (täpselt selle sõnastusega) on seotud tööga, teavitavad nad sellest mitte ainult otsest tööandjat, vaid ka Tööinspektsiooni. Tööinspektsioon peab tuvastama selles tööandja süü. Kui tööandja rikkus ohutusnõudeid, näiteks ei andnud töötajale kaitsevahendeid jms, siis suunab Tööinspektsioon vastavad järeldused edasi Sotsiaalkindlustusametile. See läheb tööandjale nii mõnegi kopika maksma. Kutsehaigused põhjustavad endiselt üsna harva tervisekahjustusi (aastas registreeritakse umbes 20 sellist juhtumit), kuid kui need avastatakse ja tõendatakse, võib tööandjale esitada kahju hüvitamise nõude. Ja seda üritavad tööandjad vältida.

Võõrastele oma ehk pool aastat Eestis

29.08.2022

Minult küsiti hiljuti: „Kas sa oled juba harjunud võõral maal elama?“

Noh, kuue kuuga saab õpetada karugi jalgrattaga sõitma, mitte ainult harjuda riigiga, kus sind võetakse avasüli vastu, toidetakse, pakutakse peavarju ja kaitset. Jah, ma olen peaaegu ära harjunud. Püüan mõningase entusiasmiga eesti keelt õppida, aga see on nii paganama raske! Kahtlustan, et isegi karu on andekam õpilane kui mina, ja selleks ajaks, kui mina alles A1-tasemele jõuan, teeb tema juba rattal hüpates kolmekordset piruetiga saltot. Viimastel kuudel (ma ei tea, kuidas see juhtus) olen kogunud strateegilise varu mütse, fliisretuuse ja igasuguseid sooje pikki pükse, sest Eestis kliima on karm. Midagi sellest vallast, et „vaatasin aknast välja ja seal on kerge tuuleke, mis kõigutab tänavavalgusteid, ning linnud, lemmikloomad ja väikesed lapsed lendavad mööda“. Ja kui see tuuleke üritab sinu näonahka kui ainsat katmata kehaosa peaaegu maha koorida, ei ole see kuigi meeldiv. Tuleb ennast soojendada. Ja ehtida end helkuritega nagu jõulupuu, sest peagi saabuvad valgete ööde asemele pilkaspimedad ööd. Siis on nii, et kella 8 ajal alles läheb valgeks ja juba kell 15 on väljas pime. Aga kui veab, saab näha virmalisi! See on siiski küllaltki haruldane, kuid tänavu jaanuaris nähti virmalisi Narvas, Jõhvis ja isegi Tallinnas. Kas see pole suurepärane üllatus? Kus mujal võib näha sellist uskumatut loodusnähtust?

Olen juba 80% harjunud kohalike toiduainetega. Mu silmad ei peatu enam imestunult loendamatutel lettidel, millel on kauplustes küpsetatud valmistoit. Teate ju küll: osta, soojenda, söö. Hindan eestlaste huumorit selle üle, et köögi kõige vajalikum abivahend on käärid: salati, valmistoidu või filigraanselt viilutatud ja eelnevalt keedetud köögiviljade pakendite lõikamiseks.  Ma ei mäleta Ukrainas sellist küllust. Meil on isegi suurimas supermarketis külmkapp häbiväärselt nurka nihutatud ja sinna on visatud ainult pelmeenid või külmutatud pitsad poissmeeste jaoks. Eesti lapsevanemad veedavad õhtud lastega mõnusalt mänguväljakutel ja parkides, aga meil kiirustatakse kohe koju, et poolteist-kaks tundi pliidi ääres seista. See pole halb ega hea, need on lihtsalt erinevad harjumused ja traditsioonid.

Ma olen tegelikult siin juba paljude asjadega harjunud. Rahuliku taevaga, kus lendavad ainult sõbralikud lennukid. Lihtsalt uskumatu eestlaste toetusega. Uue tutvusringkonnaga. Ühistranspordiga, mis töötab nagu kellavärk. Näljaste ja õnnetute hulkuvate kasside ning koerte puudumisega. Aga ma pole siiani võõrdunud lugemast uudiseid oma vaesest verre uputatud Ukrainast, nutmast selle pärast iga päev ja tundmast ennast sellistel hetkedel siin võõrana...

Tööjõu ärakasutajad ja nende ohvrid

25.08.2022

Täna soovin tõstatada veel ühe väga põletava teema. See on jätk minu eelmisele postitusele „Võitle ja otsi, leia ja ära anna alla“.

On selline mõiste nagu tööjõu ärakasutamine. See võib kuuluda inimkaubandusega seonduvate kuritegude valdkonda, nagu sunniviisiline prostitutsioon, õhutamine kerjamisele ja vargusele, fiktiivsed abielud ning elundikaubandus. See on tõsine teema ja nõuab spetsialistide kaasamist. Mis on tööjõu ärakasutamine, kuidas vältida ohvriks sattumist, mida silmas pidada tööotsingutel, kuhu pöörduda abi saamiseks – neid ja muid küsimusi arutasin Tööinspektsiooni juhtiv-õiguskonsultant Vladimir Logatševi ja tööinspektor-jurist Inga Henninguga. Niisiis, alustame...

Tööjõu ärakasutamise ja sunniviisilise töö tunnustest

Kui räägitakse sellisest asjadest nagu inimkaubandus või sunniviisiline töö, seostub paljudel kinolinalt meelde jäänud ettekujutus: inimene röövitakse tänavalt, topitakse auto pagasiruumi, talt võetakse dokumendid ära ja ta pannakse ahelatesse. Nüüd muidugi sellist asja enam pole, kuid kauplejad ja ärakasutajad tegutsevad edasi. Ja nad töötavad täiesti teistmoodi. On 11 tunnust, mis viitavad sellele, et võid olla sunniviisilise töö ohver. Selles loetelus on lisaks töötaja liikumisvabaduse piiramisele ja füüsilisele vägivallale ka töötaja haavatava seisundi ärakasutamine ning teadlikult vale informatsiooni andmine töötingimuste kohta, lisaks hirmutamine ja ähvardamine, sealhulgas ähvardamine palga maksmata jätmise või illegaalsete võõrtöötajate võimudele väljaandmisega.  Siia alla käivad ka töötasu maksmisest keeldumine või maksmata jätmine, ebainimlikud töö- ja elutingimused ning sunnitud ületunnid. Muljetavaldav loetelu! Seda lugedes sain aru, et ühes oma eelmises töökohas olin selle loetelu põhjal õnnetu, kolmekordselt ärakasutatud ohver. 

Töövaldkonnad, kus tööjõu ärakasutamine lokkab

Ehitus, põllumajandus (hooajatöö), puhastusteenindus (koristamine). Paljude töötajatega ei ole sõlmitud töölepinguid, nõutakse ületunde. Olukorras, kus kuus on 180 normtundi, töötavad inimesed 300–350 tundi ja saavad ainult miinimumpalka! On rohkesti juhtumeid, kus kasutatakse ära võõrtöötajate haavatavat seisundit. Varem oli tööandjal kohustus kõigile välismaalastele, kes soovisid Eestis kanda kinnitada ja elamisloaga tööd saada, maksta Eesti keskmist palka. Ja isegi, kui välismaalane tööle võeti, tuletati talle pidevalt meelde, et ta on siin eranditult ülemuse heast tahtest ja talle makstava raha eest tuleb töötada vajadusel 24/7 ilma puhkepäevade ja -pausideta. Siin mängib olulist rolli ka võõrtööliste mõtteviis. Nad pole harjunud kurtma. Nad mõtlevad alatihti: „No nii, tema (tööandja) andis mulle tööd, vormistas tööviisa – põhimõtteliselt on ta hea inimene. Kuidas ma saan tema peale kaevata? Kaebamine – see ei ole hea!“ Ja nad jätkavad nurisemata töötamist kasvõi 360 tundi kuus sandikopikate eest.

Juhtumeid elust enesest

Mees, umbes 45-aastane, välismaalane. Tuli Eestisse tööle, et romulas autosid vanametalliks lammutada. Elas kuuris ja töötas territooriumi alalise valvurina. Ta aitas ka ülemusel maamaja ehitada. Talle maksti ainult toidu ja hädavajalike kulude katteks. Dokumentidega oli muidugi täielik õudus. Mees oli kindel, et töötab ühes ettevõttes, mida, nagu hiljem selgus, ei olnud juba aastaid olemas. Lisaks hoiti teda pidevalt hirmu all, et politsei võib ta maalt välja saata, sest teda ei saa ülemuse jaoks ületamatute asjaolude tõttu tööle vormistada. Ühel talvisel kolmapäeva õhtul helistas see heasüdamlik tööandja mehele ja ütles, et politsei tuleb kohe sinna kontrollima – ta peab plehku panema ja ennast metsa peitma.  Tõenäoliselt stimuleerib külm õhk aju päris hästi. Läbikülmunud töötaja mõistis lõpuks, et tema töösuhtes on midagi valesti, ja otsustas helistada Tööinspektsiooni. Kuid õnnelikku lõppu siin ei saabunud. Mingi hetkel ta lihtsalt lõpetas suhtlemise. Tõenäoliselt sõitis ta kodumaale tagasi. Nii et jällegi on paras aeg meelde tuletada, mis on tööleping ja kui oluline on see kõigile töösuhte osapooltele.

Töökuulutustest

Internetil on suur jõud. Kuid samal ajal on see koht, kust leida kergeusklikke inimesi, keda ära kasutada. Kõigepealt peaksid teis tähelepanu äratama kuulutused, kus kirjutatakse paksus kirjas: „Ametlik töö!“, „Tööleping!“, „Ületunnitöö kokkuleppel“. Need on ju tegelikult tööseadusandlusega reguleeritud tööandja kohustused! Seda ei pea erilise hüvena esile tõstma. See on üldlevinud tõde, mida kinnitab seadus. Samuti on viimasel ajal tekkinud rohkesti „ettevõtteid“, kes reklaamivad ennast töövahendusbüroodena. Nad postitavad Facebooki gruppidesse ahvatlevaid ja paljulubavaid töökuulutusi, mis lubavad ametlikku töösuhet ja terve hunniku muid präänikuid, ning küsimuste ja üksikasjade täpsustamiseks paluvad ühendust võtta… Viberis. (Vaevalt, et eestlased seda kasutavad.) Aga kui õnne on, siis veab! Eestis on tööotsijatelt raha võtmine keelatud, aga Viberis tegutsevate „ettevõtete“ puhul on see normaalne. Nad peavad ju kuidagi raha teenima?! Ja kui te tööle saate, siis 95%-lise tõenäosusega on teie tööandjaks see vahendusfirma, kes seda tööd pakkus, ja ta maksab teile ka palka. Sellist palka, mida vahendusfirma ise vajalikuks peab, mitte seda, mille ettevõte tegelikult määras ja mille ta regulaarselt igakuiselt vahendaja kontole saadab.

Proovipäevast

Kiri Tööinspektsioonile: „Tahtsin saada tööd pitsabaaris. Mulle öeldi, et neil on kohustuslik proovipäev. Töötasin seal kaks nädalat ja siis öeldi mulle, et ma ei sobi neile. Nad ei maksnud mulle töötatud aja eest raha, sest nagu mulle selgitati, tulin ma lihtsalt „tutvuma“ ja olin kogu aeg proovipäeval.“ Selgitan lähemalt – ainult Töötukassa saab pakkuda proovipäevi. Töötukassa võib saata tööotsija ettevõttesse tööga tutvuma, et aru saada, kas see töö sobib talle. Aga inimese saab ettevõttesse saata maksimaalselt üheks päevaks. Kuid tööandja ei tohi rääkida proovipäevast või isegi proovikuust neile, kes soovivad tööd saada. Sest kui võtsite kätte haamri, lõite sellega naela pihta või sõtkusite pitsatainast, on see märk töösuhtest, mille eest tuleb teile maksta.

Korralikest ja mitte nii korralikest tööandjatest

Facebooki gruppides on regulaarselt arutelusid teemal, kuidas leida aus tööandja. Võib-olla on olemas selline koduleht, kus on nimekiri headest ja halbadest tööandjatest? See oleks hea mõte, aga Eestis seda ei ole. Nagu selgub, ei mõjuta isegi artiklid ettevõtete kohta, kus töötasu ei makstud ja kohtuotsused on juba tehtud, nende mainet. Seega, suurepärane nõuanne on suunduda internetti ja guugeldada võimalikult palju infot selle ettevõtte kohta, kuhu soovite tööle minna. Juba esimesed lingid viivad teid inforegistritesse – seal on teavet selle kohta, kes on juhatuse liige, kas makse makstakse, kas selle ettevõtte kohta on kohtulahendeid ja nii edasi. Pöörake tähelepanu ka sellele, et kui suures ettevõttes töötab palju inimesi, aga registris on märgitud üks või kaks töötajat, siis on see juba põhjus kahtlusteks. Tõenäoliselt ei sõlmi see tööandja töötajatega lepinguid ega maksa makse. Lugege kommentaare, mõelge, küsige.

Kui vajate juriidilist nõuannet tööõiguse teemal, helistage Tööinspektsiooni telefonil 640 6000 või kirjutage e-posti aadressil [email protected]

Kui kahtlustate inimkaubandust, helistage tööpäeviti kell 8.30–17.00 inimkaubanduse ohvrite nõustamistelefonile +372 660 7320. Ööpäevaringselt saab nõu ja tuge hädaabinumbrilt 112.

„Võitle ja otsi, leia, aga ära alla anna!“

15.08.2022

Kui huvitavat lugu ma hiljuti kuulsin! See on näide visadusest ja sihikindlusest, mis annab täiusliku vastuse kõigile neile, kes on alati kaheldes küsinud: „Kas me peame oma õiguste eest võitlema?“

Niisiis, tulid kaks venda viisa alusel Ukrainast Eestisse. Mõne aja pärast märkasid nad, et töötasu maksmist lükati pidevalt edasi, ja asi lõppes sellega, et nende palka vähendati. Vestlusest tööandjaga ei tulnud midagi välja ja noormehed pöördusid abi saamiseks Tööinspektsiooni poole. Nad esitasid avalduse töövaidluskomisjoni. „Lood on nii, et ülemus osutus petiseks ja soovime õiglust jalule seada!“ Algab maadejagamine. Tööandja hakkab vingerdama: algul ütleb, et näeb neid töötajaid esimest korda oma elus, seejärel – raudkindlate tõendite surve all – meenub talle midagi. Nagu ikka, hakkab asi venima: keegi haigestub või on puhkusel, mille tõttu lükatakse komisjoni istungeid korduvalt edasi. Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud. Lõpuks otsustab komisjon, et töötajate esitatud väide on tõendatud, mis muidugi tööandjale üldse ei meeldi.  Raevununa pöördub ta kohtusse. Kohtunikud arutasid asja ja lõpuks langetati otsus jälle kannatanute kasuks! Kohtumääruse järgi tuli kannatanutele maksta kogu võlgnevus ja lisaks veel paar tuhat eurot kahjutasu. Summa oli inimese kohta 7000–8000 eurot.

Kuid ega asjata öelda, et ära hõiska enne õhtut – raha ei tulnudki.  Ja kuu aja pärast selgus, et raha ei tulegi kunagi. Seetõttu tuli kohtutäituritega ühendust võtta. Vennad kirjutasid avalduse, ootasid heakskiitvat otsust, maksid riigilõivu, mis sõltub nõude suurusest. Ootasid. Siis veel natuke. Ja veel. Lõpuks ei suutnud nad enam oodata ja pöördusid kohtusse, et algatada tööandja suhtes pankrotimenetlus. Nimelt annab pankroti väljakuulutamine võimaluse pöörduda Töötukassasse ja sealt raha saada. Natuke kannatust ja ootusärevust ning nii see läkski! Nüüd võib rõõmustada – lõpuks laekus raha vendade arvetele!

Tavaliselt kestavad taolised vaidlused umbes kolm kuni viis kuud, kuid saatus otsustas meie kangelaste tugevuse proovile panna. Kõik see võttis aega poolteist aastat. Aga mis on poolteist aastat sellel kõrval, et õiglus on lõpuks jalule seatud! Kuigi parem oleks, kui seda kogemust poleks üldse olnudki. Seetõttu kuulake juriste ja sõlmige enne tööle asumist kindlasti kirjalik tööleping. Te ei usu, kui võimas rahusti see kõigile töösuhte osapooltele olla võib...

 

Räägime lindudest!

11.08.2022

Minu arvates on Eesti lindude ja linnuvaatlejate paradiis. Ma pole kunagi varem oma elus näinud nii palju erinevaid sulelisi – ja nii lähedalt! Sõna otseses mõttes lähedalt – ma saan näha nende nokki ja silmi ning imetleda sulestiku värvikirevust. Eestimaa linnud on uhked, iseseisvad ja kartmatud. Kui tahavad, lendavad, kui ei taha, laskuvad maa peale ning jalutavad muruplatsidel ja jalgradadel. Aga neile ei meeldi üldse, et igasugused kahejalgsed sebivad edasi-tagasi, mille tõttu nad peavad oma tähtsad tegevused katkestama. Seetõttu vaatavad nad teid nii hukkamõistva pilguga, et teil tekib soov vabandust paluda, eemale minna ja lubada, et seda ei juhtu enam mitte kunagi. Mu kodumaal Ukrainas on ka linde. Aga nad on kusagil seal üleval ja maapinnale – peale krapsakate varblaste – laskuvad vähesed. Siin sain aru, miks see nii on – Eestis pole hulkuvaid loomi. Ei kasse ega koeri. Eesti sulelisi ei ohusta keegi. Seetõttu julgevad linnud maapinnale laskuda ega pööra ümbritsevale erilist tähelepanu. Sama lugu on partidega. Nad tulevad veest välja ja promeneerivad otse läbi laste mänguväljaku. Nad prääksuvad oma teekonnal neid ammuli sui vahtivate laste ja hooletute jalakäijate peale, kes ei märganud neile teed anda. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et Eesti linnades elavad pardid on üsna kergesti ärrituvad. Aga ma arvan, et sellel on ka oma põhjus. Tiikide lähedal on sildid: kallid inimesed, parte ei tohi toita, vastasel juhul võivad nad esiteks haigestuda ja teiseks unustada, et nad on rändlinnud. Siis juhtubki nii, et sinikaelpart ronib koos oma prouaga kaldale lootuses tublisti süüa, aga neid vahivad hoopis vastikud, tühjade kätega inimesed. No lähedki ju närvi!

Tuvisid on Tallinnas vähe, ilmselt tõrjusid kajakad nad välja. On suuremaid kajakaid, on väiksemaid. Kuid nad pole kuigi häbelikud. Neile meeldib hommikuti tülitseda ja vihaselt üksteise peale kriisata, laadides sind terveks päevaks negatiivse energiaga. Aga see torkab ainult alguses silma, siis harjud ära – vahel ei pane neid isegi tähele. Kuigi juba mõnda aega olen neid kartnud. Kord jalutasin läbi vanalinna last lasteaiast ära tooma ja mind ründasid kajakad. Metsikute karjetega sööstsid nad mulle kuskilt ülevalt peale, peksid mind tiibadega ja torkisid nokkadega – sain sealt vaevu tulema. Siis räägiti mulle, et selles piirkonnas on tuntud kajakapaar, kes kasvatab seal iga aasta poegi ja kaitseb neid agressiivselt. Hiljem nägin tõesti kahte kajakapoega, keda puu all karjatati. Oma vanemate valvsa pilgu all kriiskasid nad närviliselt mööduvate turistide peale. Nende pilk oli kõnekas: „Tule ainult ja me rebime su ribadeks!“ Oh, ja kajakate lähedal toiduga ringi jalutamine pole ka hea mõte. Hõbekajakas – ja see, pange tähele, on päris turske lind, suurem kui tavaliselt – üritas mul käest haarata saiakest, mida parasjagu sõin! Aga just sel päeval olin näljane nagu hunt ja tige kui panter. Ma olin valmis selle saiakese eest võitlema nagu lõvi! Käratasin kajakale valjult: „Ei anna! Mine ära, vastik lind, ma tahan ise süüa!,“ peitsin oma kalli saiakese põue, põiklesin osavalt kõrvale ja lidusin sealt minema. Usun, et selles ebavõrdses lahingus võitsin mina.

Tundub, et üritad minu eest saiakest varjata?

„Talv on tulekul ...“ On aeg vaktsineerida

02.08.2022

Olete ilmselt kuulnud, et esimene riik maailmas, kes koroonaviirusest jagu sai, oli Ukraina. Sõna otseses mõttes ühe päevaga. 23. veebruaril kihutas koroona veel mööda maad ringi, aga 24. veebruaril kell 5 hommikul oli see kadunud. Naerdi, et ta kogus oma kompsud kokku ja kolis välismaale. Tundub nagu nali, kuid asjata ei öelda, et igas naljas on terake tõtt. Tegelikult ei ole viirus kuhugi kadunud, vaid asi on selles, et Ukraina sattus siis kohutavate sõjasündmuste keerisesse. Ja nii on viirus endiselt elus ja terve ning, nagu öeldakse, hea toidu peal. Uudiste põhjal niidab viirus Eestis suvesoojust nautivaid inimesi väga energiliselt maha. See rikub puhkusi. Nurjab paikapandud töögraafikuid. Ja sügisel, nagu eksperdid ennustavad, hakkab uuesti möllama. See on esimene asi. Aga teiseks... Olgem ausad – juba enne sõda pööras Ukraina vaktsineerimisele selja, sest vaktsineerimisvastaste liikumine oli sellele massiliselt ja raevukalt vastu. Statistika kohaselt sai ainult 36% ukrainlastest kahe doosiga kaitse. Eestis on see näitaja kõrgem – vaktsineerituid on 63,8%. Ja umbes 45 000 sõjapõgenikku on juba siia saabunud…

Võite küsida, miks ma seda kõike tüütult ja monotoonselt teile seletan. Selleks, et tuleb vaktsineerida – siin ja praegu. Soovitavalt võimalikult kiiresti. Eriti kui oled enne koroonaviirusega kohtumist nagu puhas leht. See tähendab, et sul õnnestus massiliste haiguspuhangute ajal terve nahaga pääseda ja mitte haigeks jääda, kuid sinu jalad ei viinud sind siiski mingil põhjusel vaktsineerimispunkti. Nüüd on see juba meie nina all, ja nagu tavatses öelda ühe tuntud seriaali tegelane: „Talv on tulekul.“ Kui koroonahaigestumus hakkab Eestis tõusma (meid „aitavad“ selles vaktsineerimata põgenikud), siis algab kõik jälle otsast peale: tööseisakud, karantiinid, distantsi hoidmine ka ilma suukorvita, tähendab, ilma maskita, kodust ka võib-olla välja ei pääse... Ma tõesti ei saa aru, kellel seda kõike jälle vaja on!?

Võrreldes koroonaviirusesse haigestumisega on vaktsineerimine ohutu ja kõrvaltoimed kaovad üldjuhul kiiresti. Jah, vaktsineeritud inimesed võivad tõesti haigestuda, kuid haigus kulgeb enamasti kergelt ja tüsistusteta. Kahjuks ei ole maailm veel selle nuhtluse vastu midagi tõhusamat välja mõelnud kui vaktsineerimine. Vaktsineerige ja püsige terved, minge tööle, suhelge sõpradega, viige oma lapsed kinno ja kohvikusse ning elage täisväärtuslikku elu. Mida rohkem on vaktsineeritud inimesi, seda väiksem on koroonaviirusesse haigestumise tõenäosus.

Ja nüüd annan ma edasi vajalikud teabe. Siin on kasulik terviselink.

Ja siin on samuti kasulikke allikaid: vaktsineerima saab registreeruda digiregistratuuri kodulehel www.digiregistratuur.ee või pöördudes vaktsineerimispunkti. Meditsiinilist nõu saab perearsti infotelefonilt 1220 ja vaktsineerimisega seotud üldiste küsimuste korral saab infot üleriigiliselt infotelefonilt 1247 või haigekassa klienditeeninduse numbrilt +372 669 6630.

Leidsid töö? Sõlmi tööleping!

24.07.2022

Head töötajad ja kõik, kes üritavad tööd leida või juba töötavad – täna pöördun ma teie poole. Ilma kutsumata, aga siiralt! Viimasel ajal on Tööinspektsiooni laekunud palju kaebusi. Inimene helistab ja hakkab oma probleemidest rääkima: palk hilineb, lubati maksta teatud summa, aga makstakse vähem. Või nad viiakse ühelt töökohalt teisele üle ja see, vabandust, asub kuskil pärapõrgus! Varesedki ei jõua sinna lennata, kuidas mina sinna kohale jõuan?! Meil on staadionitäis inimesi, kes töötavad päevi ja öid ilma puhkepäevadeta ja miinimumpalga eest. Aga katsu sa sellest oma ülemusele rääkida! Isegi puhkuse mainimise peale tuleb tal kurtuse, pimeduse ja äkilise amneesia hoog, seega puhkuselootus on mitmeks aastaks kuhtunud. Juristidel hakkavad nendest paljastustest silmad tõmblema ja tööinspektoritel käed sügelema. Sest kõik see lõhnab tööjõu ärakasutamise ja, oh õudust!, inimkaubanduse järele. 

Inimene kurdab, räägib kõik hinge pealt ära. Küsib nõu. Näiteks: „Kas teie, kallis inspektsioon, saaksite minu tööandjat mõjutada?“

„Aga kas te olete oma töölepingut lugenud? Millal te selle sõlmisite?“ esitab jurist helistajale esimese ja tegelikult ka peamise küsimuse.

„Hmm...“ „No nii...“ „Eee... Mul ei ole seda.“ „Milline leping teil on?“ „Mis see leping on? Milleks seda vaja on?“

Kõik. Tuli ära. Aitab küll.

Tööinspektsioon ei ole karistusasutus, politsei ega päästekomando, kes tormab ummisjalu tööandjalt palgavõlgnevust välja raputama. Esiteks jälgib inspektsioon nii töötajate kui ka tööandjate tegevuse seaduslikkust ja soovib alati õigluse jalule seada. Kas ülaltoodud kohutavate juhtumite puhul võib sealt abi saada ja kuidas? Kui töötajal pole isegi aimu töölepingu vajalikkusest. Noh, kui vaadata tööandjat, kes silmagi pilgutamata ütleb, et näeb seda töötajat (ehk teid) esimest korda elus, siis mida te selle peale vastuseks tõestate?

Aga, tibukesed, ärgem erutugem! See on teie huvides, kui teil on dokument, kus on nii teie kui ka tööandja allkiri. Sealjuures ei ole oluline, kas see on tööleping, käsundusleping või töövõtuleping. Kõik need sisaldavad selgeid töötingimusi ja kõiki vajalikke üksikasju: kus te töötate, kellena, kelle jaoks, teie kohustused, töö tasustamise tingimused...  Töölepingus on fikseeritud puhkusepäevade arv, tervisepäevade võtmise võimalus, katseaja kestus, palk ja palgapäev jms. Lisaks on leping vajalik ka maksude tasumiseks. Sellele lisandub Eestis (Tallinnas) veel tasuta ühistransport, pensionikindlustus eakatele, lastele tasuta haridus, ravikindlustus jne – kuni keskkonna puhtuse ja heakorrani, mida kogeb Eestis igapäevaselt.

Jah, mõnel tööandjal õnnestub terve nahaga pääseda, pidevalt alusetuid lubadusi anda või kinnitada, et ta on juba kõik digitaalselt joonde ajanud. Teie, töötajad, aga nii hõlpsasti ei pääse, vastupidi. Oluline on seda dokumenti oma silmaga vaadata, lugeda ja alati käepärast hoida – kas paberkandjal või elektrooniliselt teie e-postile saadetuna, et see oleks teil igas olukorras olemas.   Ja oluline on aru saada, et kui teid saadetakse tööle pärapõrgusse, kui teie palka vähendatakse või ei maksta õigeaegselt, pole see õige ja te võite näpuga oma lepingus järge ajada ja kulmu kergitades oma tööandjalt küsida: „Mis see on?“ Ja kui see ei aita, siis on aeg pöörduda töövaidluskomisjoni ja julgelt enda eest seista.

Muide, kui teile öeldakse, et töötate teist aastat tööandjaga sõlmitud suulise lepingu alusel, siis on aeg pea liiva alt välja võtta. Selline mõiste nagu suuline leping on tõesti olemas, kuid see ei saa kesta kauem kui kaks nädalat!  Ja kui soovite olla asjadest teadlik ja hoiatatud, minge Tööinspektsiooni kodulehele (kõige nõudlikumate jaoks on olemas ka Facebooki leht) ja vaadake seal ringi. Seal on palju huvitavat ja kasulikku infot. Kusjuures, seda mõlemale osapoolele. Ka vajalikud telefoninumbrid on seal olemas.

Fotol: Kui leping tuleb tööandjalt koos kätega närida :)

Когда договор приходится выгрызать у работодателя вместе с руками:)

Tee minust ilus pilt...

15.07.2022

Alustava blogija elu on raske ja närune, ütlen ma teile. Just praegu läksin endast välja, kui otsisin endast ilusat fotot. Peab ju ennast ikka esile tõstma... Kõik ju teevad nii. Ja sellisena tulebki ennast näidata: sundimatu poos, silmis unistus, käes kohvitass – ja kõik see on üles võetud palmipuudega villa taustal. Sellest inspireerituna kaevusin oma telefoni. Seal poseerib viimasel 1500 fotol minu laps ja lisaks veel paar vildakat kaadrit stiilis „mütsis ja lambanahast kasukas külmast sinise ninaga Myroslava“. Välimuselt on raske mind Kübaramoorist eristada. Muidugi armastan ma eneseirooniat, aga mitte sellisel määral! Ja siis tuli mulle mõte. See oli geniaalne!

„Stas! Stas!“ Püüdsin oma kuueaastase poja mänguväljakult kinni, raputasin ta liivast puhtaks ja andsin talle oma telefoni.

„Tee minust ilus pilt,“ palusin.

Laps läks kohe tujust ära. Seal on liumägi, sõbrad ja liivakastimängud... „Aga emaaaaa... Olgu, tule siis, aga kiiresti!“

Astusin kaugemale, kohendasin kleiti ja juukseid, sättisin jalad keerukasse asendisse, panin käed ilusti kokku ja poseerisin. Muidugi oli silmis unistus... Sekund hiljem viskas „fotograaf“ mulle telefoni ja kihutas minema. No nii, saame siis tuttavaks?

Kui ma kukalt sügan, pole häda kah! Peas on saepuru – jaa, jaa, jaa!

05.07.2022

Räägin teile nüüd, kuidas toimub täiskasvanud tädidel-onudel eesti keele õppimine nulltasemest kuni tasemeni, mis on... veidi parem kui null. Koos minuga tulid Tööinspektsiooni tööle veel kaks töötajat – juristid, samuti sõjapõgenikud Ukrainast. Just spetsiaalselt meile, uustulnukatele, korraldas tööandja (Tööinspektsioon) eesti keele kursuse. Alguses tundus, et asume meelsasti seda rasket ülesannet täitma, kuid meie mõistus pettis meid häbiväärselt ja tõrkus täitmast meie otsest kohust – õpitut meelde jätta. Küll me kiriseme, ohime ja vingume, et 40. eluaastaks on meie aju rooste läinud ja sellises vanuses tuleb ahjul lebada ning barankasid süüa – aga see pole veel kõik! „Mis?! 14 käänet, tegusõnade eri vormid ja tulevik puudub? No jaa, aga meie seda ju ei valinud,“ ütleme ja õppeprotsess katkeb pidevalt, võitleme unega ja siis tabab meid aeg-ajalt justkui haugimälu. Nii kui oleme uue asja selgeks saanud, on eelmine juba ununenud.

Olukorda raskendab asjaolu, et eesti keel kuulub Vikipeedia andmetel uurali keelkonna soome-ugri haru läänemeresoome alarühma. Teiste sõnadega – sel ei ole ühtegi kokkupuutepunkti ei vene, ukraina ega inglise keelega. Absoluutselt mitte! Aga kuidas seda siis meelde jätta? Minu terve mõistus ütleb, et sõnade meelde jätmiseks peaks proovima mingit analoogiat. „No olgu,“ mõtlen ja hakkan otsima midagigi, mis aitaks mul sõnu meelde jätta. Ja minu paberitükile, millel on tegusõnad, mis tuleb ära õppida, ilmuvad igasugused huvitavad märkused. „Koristama – убирать“, aga sinna on käsitsi kirjutatud „бути корисною. Aga seal, kus on „aru saama – понимать“, kirjutan „попугай Ару все понимает“. „Mõtlema – думать“ – kirjutan sinna oma mõttelise seose ukraina keeles в голові у тебе мотлох. „Tuttavaks saama – познакомится“ – torkab mulle pähe „тута вас не стояло“. Ja nii me siis rühime aeglaselt üles mäest, mille nimi on „eesti keel. Tase A1“.  Oleme endiselt mäe jalamil ja tipp on kuskil pilvedes, aga me rühime edasi. Riputame oma eesti keele reeglitega paberilipakad korterisse laiali, pobiseme sõnu ühistranspordis ja paneme magama minnes paberilehed padja alla – pole hullu, kui unenägu jääb sõnadest paremini meelde. Ja kui meloodilisest eestikeelsest kõnest õnnestub kinni püüda mõni tuttav sõna, rõõmustame, nagu oleksime lotoga võitnud. Varem kuulsime ainult ühte pidevat joru ilma punktide ja eraldi sõnadeta. Arvasime, et eestlased laulsid, aga nüüd saime teada, et see polegi nii. Ja see on suurepärane. :)

Kuidas ma Tööinspektsiooni tööle sain

28.06.2022

Olen Eestis alates 18. märtsist. Mäletan, et esimesed kaks kuud otsisin siin oma kohta, püüdes aru saada, kus ma olen, kes ma olen ja kuhu ma lähen. Aga see on minu isiklik kogemus. Võib-olla ikka kellelgi vedas, et suutis end kiiresti kokku võtta. Ma ei tea, kas mina võtsin hoogu maha või jooksis kõik mu ümber kokku, kuid võimaluse endale dokumente vormistada sain alles kahe kuu pärast. Niisiis võtsin politseist kaardi, avasin pangakonto, laps läks lasteaeda ja harjus seal käima ega löönud hommikuti enam oma kisaga vaeste eestlaste kõrvu lukku. Registreerusin inglise keele kursusele ja olin valmis „tööks ja kaitseks“! Aprilli lõpus nägin Töötukassa kodulehel töökuulutust. Tööinspektsioon otsis kommunikatsioonispetsialisti. Olen hariduselt ja kogemuselt ajakirjanik ning otsustasin proovida. Kui aus olla, siis tütar aitas mul ingliskeelse CV kirjutada ja motivatsioonikirja koostamiseks pidin isegi guugeldama. Seda võib seletada sellega, et töötasin 17 aastat ühes kohas ja kõik tööturu uuendused läksid minust mööda mind kordagi tabamata. Kaks nädalat hiljem sain ootamatult üllatava vastuse: „Palju õnne! Teid on valitud konkursi teise vooru.“ Lisatud oli kolm loomingulist ülesannet, üksikasjalikud juhised nende lahendamiseks ja sõbralik soovitus: „Kui on küsimusi, aitame meelsasti." Oli küsimusi. Olen üks neist, kes sada korda küsib, on kõiki ära tüüdanud, saab ise sellest aru, on süümepiinades („Oh jumal, mida inimesed minust arvavad!“) ja alles siis hakkab ülesandeid lahendama. Üks ülesannetest tuli kirjutada kahes keeles: ukraina ja vene – otsiti ju inimest, kes tegeleks põgenikega. 

Sellest, et mind kutsuti kolmandasse vooru ja mind ootab ees töövestlus vene ja inglise keeles, said teada kõik. Jah, kõik, sest kui palju eestlasi ja ukrainlasi siin maailmas ikka on :) Kui alguses olin meeletult õnnelik, siis hiljem põdesin metsikult – mu inglise keel jättis soovida, ma lihtsalt ei saa keelebarjäärist üle. Aga intervjuu oli minu jaoks ühtlasi ka põnev. Ukrainas oli elu selline, et mul polnud vaja uusi oskusi õppida. Aga jällegi läks kõik väga hästi, keegi ei hammustanud mind vestlusel – isegi kulme ei kergitatud. Mind intervjueerisid kaks meeldivat naist. Kuigi võtsin kaasa märkmiku, kus olid ingliskeelsed küsimuste ja vastuste näidised, oli sellest abi ainult nii palju, et oleks midagi käes hoida. Üldjuhul esitati küsimusi selleks, et mind paremini tundma õppida. Ühe asjana oldi huvitatud näiteks sellest: „Kujutage ette, et teid võeti tööle, kust te alustaksite (millisest projektist, tegevusest, kuidas oma panuse annaksite)?“ Minu soovitus – olge selleks küsimuseks valmis. Põhiline, mida kõik tööandjad tahavad kuulda, on see, et teil oleks konkreetne ja selge nägemus, mida te uues töökohas tegema hakkate. Või siis see, kuidas te saate kasulik olla, millise teadmistepagasi te kaasa toote. Selle ettevalmistamiseks on vaja sukelduda interneti avarustesse, uurida veebisaite ja koguda viiteid võimalikule tööandjale – tuleb lugeda, uurida ja järeldusi teha.

Sain intervjuul teada, et finišisirgele jõudsime kolmekesi. Mul vedas, et jõudsin esimesena finišilindini. Nägin e-kirja hommikul trollis, teel lasteaeda. Kindlustunde saamiseks saatsin ingliskeelse teksti ka tõlkijale edasi. Lugesin selle uuesti läbi ja puhkesin nutma. Närvid on täitsa läbi, ütlen ma teile...