Avaleht / Tööandjale / Töökeskkond / Töökeskkonna ohutegurid / Füüsikalised ohutegurid

Ultraviolettkiirgus

Viimati uuendatud: 12.07.2019

Ultraviolettkiirgus (nimetatakse ka ultraviolettvalgus) on lähedal nähtava valguse sinistele lainepikkustele. Kui nähtav valgus asub lainepikkustel 400-780 nm (nanomeetrit), siis ultraviolettvalgus asub alla 400 nm (klõpsa ka juuresoleval pildil).

Ultraviolettvalgus liigitatakse kolmeks piirkonnaks: UVA (315-400nm), UVB (280-315) ja UVC (100-280nm). Neist UVA-valgus leidub teatud määral ka tavaliste lampide valge valguse koosseisus.

Kuigi inimene ultraviolettvalgust ei näe, võib ta pimedamates ruumides täheldada UV-valguse all helenduvaid materjale (näiteks rahatähtedel turvamärgis).

Kus esineb ultraviolettkiirgust?

Välitööd

Inimeste peamine tööalane kokkupuude UV-kiirgusega esineb välitöödel. UV-kiirguse tugevus sõltub aastaajast ja osoonikihi paksusest.

Päikeselt jõuab maa peale peamiselt UVA-valgus, UVB-valgus jõuab maale juba palju väiksemas intensiivsuses. UVC-valguse aga absorbeerub maakera atmosfääri ülemistes kihtides täielikult ning seetõttu maa peale see ei jõua. Seetõttu on inimene kohanenud talume teatud määral UVA- ja UVB-kiirgust.

Joonis. Enamlevinud kokkupuude UV-kiirgusega (UVA ja UVB) leiab aset välitöödel, kus pikemaajalisel kokkupuutel tuleb hoolt kanda naha ja silmade tervise eest (suurendamiseks klõpsa pildil).

Kaarkeevitus

Kaarkeevitus on üks enamlevinud tehisliku UV-kiirguse allikaid, kus kiirgustase on väga kõrge. Akuutne mõju silmadele ja nahale võib ilmneda juba 3-10 min jooksul, olles mõne meetri läheduses. Seetõttu on silmade ja naha kaitse kohustuslik.

Tööstuslikud UV-lambid

UV-lampe kasutatakse mitmetes tööstuslikes protsessides: liimi, plastiku, värvi kõvendamine. Selliste lampide konstruktsiooni on enamasti varjed sisse ehitatud, et välistada töötajate kiiritamine, kuid ohutusreeglite eiramisel või avariide korral võib kokkupuude siiski teoks saada.

UV-lambid (nn black-light)

Rahatähtede ja dokumentide testimisel, pulbrite koostisosade kontrollimisel, sisekujunduslikel eesmärkidel ööklubides ja mujal võivad kasutuses olla nõrga intensiivsusega UV-lambid, mille toimel hakkavad teatud materjalid helendama. Sellised lambid ei kujuta inimestele ohtu, välja arvatud teatud naha ülitundlikkuse juhud.

Meditsiinilised UV-lambid

UV-kiirgus leiab meditsiinis laialdast kasutamist diagnostilistel või ravieesmärkidel. UV-valguse käes tulevad paremini esile teatud tüüpi nahakahjustused ja –haigused.

UV-valguse teraapiat kasutatakse näiteks psoriaasi, ekseemi, pigmendilaikude jm nahaprobleemide raviks.

Nii terapeudilistel kui diagnostilistel rakendustel peab personal olema koolitatud, et UV-kiirituse doos oleks adekvaatselt valitud.

Pisikuvastased UVC-lambid

Pisikuvastaseid (bakteritsiidsed) UV-lampe peetakse üheks efektiivsemaks steriliseerimise meetodiks. Need kiirgavad UVC-lainepikkustel, eesmärgiga hävitada õhus lenduvad ja tööpindadel ning instrumentidel olevad mikroorganismid. Peamiselt on UVC-lambid kasutusel haiglates, aga ka mikrobioloogialaborites. Vajalik on, et lampide paigutus, tööprotseduurid ning isikukaitsevahendite kasutus tagaks töötajate ohutuse.

Solaariumid

Kunstliku päevituse eesmärgil kasutatavad solaariumid kiirgavad peamiselt UVA-lainepikkustel, kuid sisaldavad ka UVB-kiirgust. Mõned uuemad mudelid on toodetud ka intensiivsema UVB-kiirguse tootmiseks.

Solaariumi regulaarne kasutamine võib oluliselt tõsta isiku aastast UV-kiirguse doosi. Silmade kaitse on vajalik nii solaariumi kasutajatel kui ka personalil.

Säästulambid

Uuringute andmetel võib väiksemates kogustes UV-kiirgust (lisaks UVA-le ka UVB’d ja veidi UVC’d) esineda  ka mõnedes säästupirnides. Kui sellised säästupirnid on silmade vaateväljas ning neile ollakse lähedal, nende UVB ja UVC esile kutsuda lumepimeduse. Üldjuhul aga säästupirnid ei kujuta endast ohtu, sest enamus mudelid filtreerivad UVB ja UVC välja.

Tervisemõju

UVB-valguse toimel toodab nahk vitamiini D3, mis koos kaltsiumiga mängib olulist rolli luu- ja lihaskonna tervise juures. Samas, mainitud toime saavutamiseks vajaminev UVB-valguse doos sõltub:

• D-vitamiini kogusest isiku söögilaual,
• nahatüübist,
• kaitsevahendite (riiete) kasutamisest,
• geograafilisest laiuskraadist,
• kellaajast (UV intensiivsem keskpäeval) ja aastaajast (UV-intensiivsem südasuvel).

UV-kiirguse tekitatud kahjustustest saab inimene oma meeleelunditega teada alles siis kui kahjulikud tagajärjed on aset leidnud.

UV-kiirguse kahjulik mõju võib olla akuutne (ehk äkiline ja kohene), pikaajaline pärast akuutset doosi ning pikaajaline pärast kroonilist kokkupuudet (regulaarselt saab rohkem kui see millest organism täielikult taastuda suudab).

UVC-kiirgusega puutub inimene kokku vaid tehislikest allikatest – näiteks pisikuvastased lambid. UVB-kiirgus loetakse inimesele kõige ohtlikumaks UV-kiirguseks, sest ülemäärased doosid võivad kahjustada nahka ja silmi.

Nahk

Vähene kogus UVB-kiirgust, mis läbi atmosfääri maale jõuab, põhjustab näiteks päikesepõletust ja muid bioloogilisi mõjusid.

Kuigi UVA-kiirgus jõuab läbi naha kõige sügavamale, ei ole see niivõrd bioloogiliselt kahjustav kui UVB ja UVC.

Päikese- või nahapõletus on märk lühiajalisest liigsest kokkupuutest UV-kiirgusega, samas kui naha enneaegne vananemine ja nahavähk on märgiks kroonilisest UV-kiirguse üledoosist. Enneaegne vananemine leiab aset, kui suurte koguste UVA toimel nahk kaotab oma elastsuse ning läheb kortsu.

UV-kiirgus nõrgendab ka immuunsüsteemi, suurendades vastuvõtlikkust naha infektsioonidele.

Silmad

Kui silma satub otsene või peegelduv päikesevalgus (sh UV-kiirgus), siis pupilli ehitus, silmade sulgumine ning kissitamisreaktsioon hoolitsevad selles eest, et kaitsta silmi üleliigse valguse eest. Samas, selle reaktsiooni kutsub esile nähtav valgus, mitte UV-valgus – seega sattudes kokkupuutesse pelgalt UV-valgusega, sama kaitsereaktsiooni ei järgne ning ilmneb UV-kahjustuse oht.

UVB-kiirgus arvatakse võimendavat katarakti (hall kae), mis on maailmas peamine pimedaksjäämise põhjustaja. WHO hinnangul 20% katarakti juhtumitest võivad olla seotud liigse kokkupuutega UV-valgusele.

Fotokeratiit ehk sarvkesta valguspõletus ja fotokonjunktiviit  on põletikulised reaktsioonid, mis põhjustavad valu silmades ning nägemise ajutist hägustumist. Jäädavat mõju silmale ja nägemisvõimele neist siiski ei tundu olevat ning probleemid taanduvad.

Lumepimedus on fotokeradiidi üks ägedaid vorme. Esineb seda töötajatel, kes puutuvad välitingimustes kokku kõrgemate UV-kiirgustasemetega – kõrgemates piirkondades  pinnasepeegelduse korral. Näiteks lumi võib peegeldada tagasi kuni 80% UV-kiirgusest. Enamikel juhtudel kahjustatud rakud silmamunas taastuvad mõne päeva jooksul ning nägemine taastub.

Teadusuurimused on näidanud, et teatud silmavähi liigid võivad samuti olla seotud eluaegse kokkupuutega päikesevalgusele.

Inimese mõjutatus UV-kiirgusest sõltub, nagu teistegi töökeskkonna ohutegurite puhulgi, kokkupuute kestusest ning kiirguse intensiivsusest. Samuti mängib rolli, kuivõrd on töötaja kaitstud töökeskkonnas või tööprotsessis ilmneva UV-kiirguse eest – kaitseprillide ja –riietuse kasutamine.

Teatud liiki ravimid, nagu antibiootikumid, beebipillid, bensoüülperoksiid-tooted ning mõned kosmeetikatooted võivad suurendada nahatundlikkust UV-kiirguse suhtes.

UV-kiirguse, nii nagu teiste optiliste kiirguste (infrapuna- ja laserkiirguse) puhul loetakse riskirühmaks eelkõige alaealisi ja rasedaid isikuid. Arvestada tuleb ka töötaja tervisekontrolli tulemusi: näiteks kui isikul esineb fotosensitiivsus (kelle nahk on ülitundlik ultravioletile). Fotosensitiivsuse korral piisab ka minimaalsest (mõneminutilisest) kokkupuutest Päikese UV-valgusega, et tekiks allergiline reaktsioon (nahalööve või päikesepõletus).

Töökeskkonnas UV-kiirgusest tuleneva riski hindamisel tuleb arvestada ka UV-tundlike kemikaalidega ning nende kahe teguri koosmõjule . Näiteks UV-valguse käes kõvenduv liim või plastik võib asjaolude kokkusattumisel kahjustada töötaja tervist.

Ennetamine

Tööandja kohustus on selgitada välja UV-kiirguse allikad töökeskkonnas. Juhul kui neid  esineb, tuleb hinnata või vajadusel mõõta kiirguse taset ning vajadusel rakendada meetmeid kiirguse piiramiseks piirnormideni. Ohuteguritena ei käsitleta ettevõttes tavalisi valgusallikaid.

Tavaliselt on UV-kiirgust tekitavad seadmed varustatud kaitseekraanidega ja muude ohutusvahenditega, mis vähendavad töötaja kokkupuudet UV-kiirgusega. Seetõttu on oluline, et töö käigus ei eemaldataks neid kaitseseadiseid omavoliliselt.

Inimese ekspositsiooni UV-kiirgusele saab peamiselt vähendada tööriietusega ja isikukaitsevahenditega sealhulgas kaitseprillidega, kiirgusfiltriga kaitsekilbiga, kinnastega jms. Töötaja kaitsmine ainult isikukaitsevahenditega ei pruugi olla piisav, kui võimalik, siis kiirgusrisk tuleb kõrvaldada tekkekohas või vähendada seda miinimumini.

Tööandja peab informeerima töötajaid kõikidest ohuteguritest ning nõudma isikukaitsevahendite kasutamist, samuti lubama silmadele puhkepause.

Mõõtmine

Ultraviolettkiirgust mõõdetakse keemiliste või füüsikaliste detektoritega, millele tihti on lisatud erinevaid filtreid UV-koostisosade (UVA, UVB, UVC) vahekordade määramiseks.

Külastusi 7789, sellel kuul 7789