Avaleht / Töötajale / Töökeskkond / Töökeskkonna ohutegurid / Füüsikalised ohutegurid

Elektromagnetväli

Viimati uuendatud: 19.07.2016

Elektromagnetvälju iseloomustavad järgmised omadused:

• need on nähtamatud;
• inimesel puudub organ nende tajumiseks;
• esinevad seal, kus esineb elekter;
• levivad valguskiirusel;
• on nii elektriline kui magnetiline.

Elektri- ja magnetväli on omavahel seotud, kuid on sama nähtuse kaks erinevat aspekti. Kus iganes liigub elekter, tekivad mõlemad – nii elektriväli kui magnetväli. Mõlemat on vaja töökeskkonnas eristada, sest nende mõjumehhanism on erinev ning mõlema jaoks on kehtestatud erinevad piirnormid.

Joonis. Elektri- ja magnetväli on elektromagnetväljas omavahel risti (suurendamiseks klõpsa pildil)

Tabel. Erinevused ja sarnasused elektri- ja magnetvälja vahel

Erinevalt staatilisest elektri- või magnetväljast, on enamik töökeskkonnas esinevaid elektromagnetvälju ajas muutuvad (teevad mitu võnget sekundis).

Ajas muutuvaid elektromagnetvälju jagatakse üldiselt kolme tsooni:

1. madalsageduslikud;
2. kesksageduslikud ja
3. kõrgsageduslikud.

Ajalist muutust mõõdetakse sagedusühikug a Hertz (Hz), 1Hz = 1 võnge sekundis. Elektromagnetvälju kiirgava seadme juures on oluline teada selle tekitatava välja sagedust, sest erinevatel sagedustel kehtivad erinevad piirnormid (osad sagedused mõjuvad inimesele efektiivsemalt kui teised). 

Tervisemõjud   

Kehtivad piirnormid kaitsevat töötajaid peamiselt kahe tervisemõju eest:

• termoefekt, kus kehakoed soojenevad liigselt, mis väljendub kogu keha või lokaalses kuumastressis;
• närvisüsteemi stimulatsioon.

Teaduses on tuvastatud ka muid bioloogilisi mõjusid, kuid kuna teadlastel puudub veel selge arusaam ja üksmeel nende mõjude toimemehhanismi suhtes, siis pole neid veel piirnormidesse sisse arvestatud.

Samuti on tööalast ekspositsiooni reguleerivad piirnormid kehtivad ainult akuutsete, lühiajaliste mõjude suhtes (kuni üks tööpäev). Tulenevalt piiratud teaduslikust arusaamast pikaajalise ja korduva ekspositsiooni suhtes, pole neid mõjusid regulatsioonis kajastatud.

Närvisüsteemi stimulatsioon

Vahelduv elektromagnetväli tekitab nõrku voole inimese kehas, millest tuleneb ka võime põhjustada kahjulikke bioloogilisi mõjusid. Inimkehas tekkinud vool võib ärritaval moel stimuleerida närve või lihaseid.

Termoefekt

Suure võimsusega raadiosageduslik kiirgus on soojusenergia allikas, millega kokkupuutumisel kaasnevad kõik tagajärjed, mis on seotud bioloogiliste organismide kuumutamisega: põletused, ajutised või alalised muutused reproduktiivvõimekuses, katarakt ja surm. Kuigi inimene suudab nahaga tunnetada soojust, ei ole see piisav ohuolukorra tajumiseks – termoretseptorid asuvad nahas ning ei suuda tajuda kui keha siseorganid raadiokiirguse toimel soojenevad. Kui tugev elektrivool kehas tekib, sõltub ka keha asetusest kiirgusallika suhtes (mis nurga all see kehasse siseneb).

Elektromagnetvälja mõju ulatus kehale sõltub peamiselt elektromagnetvälja tugevusest, kiirgusallika kaugusest ja ekspositsiooniajast. Elektromagnetväljadega kokkupuute osas loetakse riskirühmadeks aktiivset või passiivset meditsiinilist implantaati kandvad isikud ja lapseootel naised. Riskirühma kuuluvatele isikutel on soovitatav valida sellised tööalad ja tööülesanded, kus suurte elektromagnetväljadega (nagu näiteks keevitustöödel) kokku ei puututa.

Kuigi Euroopas müüdavad tööstuslikud seadmed peavad vastama Euroopa ohutusstandarditele, sh elektromagnetväljade suhtes, siis praktika on näidanud, et teatud seadmete puhul võib esineda nn lekke-elektromagnetvälju, mis avaldavad töötajaile piirkondlikku või ülekehalist mõju. Seetõttu on oluline perioodiliselt monitoorida ja hooldada kõrgeid elektromagnetvälju rakendavaid seadmeid, erilist tähelepanu tuleb osutada, kui nende läheduses peaks töötama lapseootel või sünnituseas naised.

Ennetamine 

Reguleerides tegureid, mille ulatusest sõltub töötaja ekspositsioon elektromagnetväljadele, on märkimisväärselt võimalik vähendada doosi. Oluline on kaitsta töötajaid piirkondades, kus nad viibivad enim aega. Kuna inimene elektromagnetvälju ei tunne, siis võib töötaja saada suure osa kokkupuutest allikatest ja kohtades, mis on tööprotsessi sooritamiseks ebavajalik. Seepärast on oluline teha mõõtmisi töökoha „kuumade punktide” tuvastamiseks ning koolitada töötajaid ohutute töövõtete osas. Mittevajalik ekspositsioon elektromagnetväljadele tuleks elimineerida. Suure kiirgusvõimsusega seadmed ja kohad tuleks ohumärkidega tähistada.

Elektromagnetväljadega kokkupuute vähendamise võimalused

• Eemaldada kiirgusallikas - lülitada see välja, kui see välja või asendada alternatiivse, ohutuma lahendusega.
• Viia töötajad kiirgusallikast kaugemale – elektromagnetvälja tugevus väheneb kauguse ruuduga; suurematele kiirgusallikatele tuleks leida koht, mis on suuremast osast töötajatest eemal. Sarnaselt tuleb töötajatele töökohtade valikul arvestada suure vooluga elektrikaablite või seadmete lähedusest. Seadmeid, mis tekitavad suurt lekkekiirgust (n induktsioon- ja dielektrilised kuumutid), tuleks opereerida eemalt, kui vähegi võimalik.
• Ekraneerida kiirgusallikas – ehitada töötajate kaitseks ekraan tagasipeegeldavast või absorbeerivast materjalist. Varjestada võib kaablid ja muud seadme kiirgavad osad. Raadio- ja kesksageduslike elektromagnetväljade puhul võib esineda lekkekiirgust, millele tuleks samuti tähelepanu osutada.
• Kaitsta töötajad – ekraneeriva riietuse valik (ei ole võimalik aga madalsageduslike magnetväljade vastu). Näiteks rasedatele naistele on saadaval põlled, mis kaitsevad loodet raadiosageduslike kiirguste eest.

Lähtuvalt elektromagnetväljade kiirest kasvust elu- ja töökeskkonnas ning võttes arvesse piiratud teadusbaasi nende mõjude kohta, siis ei ole võimalik teha veel lõplikke järeldusi ohutuse suhtes. Seetõttu soovitab Euroopa Liit rakendada ettevaatlikkuse printsiipi ning vähendada elektromagnetvälju miinimumini seal, kus võimalik.                                                                                              

Külastusi 8785, sellel kuul 8785